2011-08-18

Pompeji ja Vesuuv - viimsepäeva võimalus

Ilus vaade Napoli linnale

Kivid on igavesed

Pompeji linna varemed

Teater, valged trepid on originaalid.

Köök (söökla, restoran) - pliidiaugud

Üks väljak Pompejis, eks tal oli mingi nimi ka!


Seal ta on - imeline ja salakaval Vesuuv!

****
Itaalia-reisist on juba nädal möödas, aga ikka on tunne, et pole veel tagasi. Mõtetes.
Kui Roomas ja Firenzes oli palju maist ja vaimset rikkust, Capril ja Veneetsias lõputult silmailu, siis Pompeji vapustas kui üks reaaliseerunud võimalus maailmalõpust.
Vesuuv paistis igale poole kätte, kui me Lõuna-Itaalias tiirutasime.
Pompeji minevik on ju üldiselt teada. Asutatud juba ammu enne meie aega, käinud käest kätte, kuni roomlased ta vallutasid.
Siis tuli maavärin - 5. veebruaril 63. Nagu sellest veel vähe oleks, kattis purskav Vesuuv Pompeji enda alla 24. augustil 79. Kohati oli kuuma laava paksus 7-9 m. Tegelikult jäi laava alla kolm linna, ainult Pompeji on suures osas välja kaevatud (18.- 19. saj).
Jälle lugesin Tuglast, kes on oma reisikirjades väga põhjalik.
Pompeji ei olnud mingi tavaline provintsilinn, vaid seal elasid talviti Rooma rikkurid. Aga oma hierarhia oli sealgi. Vapustav, et linnastruktuur ja -plaan oli nii täiuslik juba 2,5 tuhat aastat tagasi (isegi bordumaja oli olemas!).
Ja kui AEG ühel hetkel peatub, siis ... mida sa teed praegusel momendil?
Kui laava purskama hakkas, siis oli ikka mõni minut vist aega midagi ette võtta, sest väljakaevamisel leiti ühest keldrist 18 laipa, kaasas toiduained ja rutuga haaratud varandused (Tuglase järgi) - majaomanikul käes korterivõti ja lähedal ori koos raha ja väärtasjadega.

Pompeji ilma Vesuuvita on poolik.
Kui sajand tagasi roniti Vesuuvi otsa jala ja selleks kulus vähemalt 8 tundi (Tuglas ühes Laikmaaga), siis nüüd sõitsime harjale bussiga. Nagu ikka, sada bussi oli juba ees, manööverdamisega oli probleeme.
Kuna Vesuuvi tippu ronimine oli sügavalt vabatahtlik, siis mina ja veel mõned sinna ei kippunud. Ootasime raja alguses, millal teised naasevad. Kuigi Vesuuvi tipp tõuseb umbes km ja veerandi võrra üle merepinna (see pole mingi Elbrus!), tunnistasid paljud, et neil tekkis õhupuudus ja hingamisraskused. Pole ka ime, see oli meie reisi üks palavamaid päevi.
Tuglas kirjutab, et tundis Vesuuvi kraatri lähedal väävlihaisu ja kraatrist paiskus näkku kuumust, igasuguseid gaase, ümberringi podisesid üksikud suitsevad pisikraatrid. Tõeline nõiapada.
Iga hetk võib see kaane pealt visata ja saabub pimedaim öö. Ometi pole see kedagi hoidnud eemale - ikka elavad inimesed Vesuuvi kraatrile nii lähedal kui võimalik. Ikka on neid, kes tulemäest suurt kasu lõikavad. Ikka on kiibitsejaid. 1, 5 km pikkune jalgsimatk ja kraatri põhja piilumine maksis 8 eurot. Rääkimata nendest rohketest suveniiriputkadest, kus müüdi laavast tehtud tasse, kaelakeesid, käevõrusid, mida iganes.

P. S. Rohkem ma Itaaliast ei kirjuta, tulevad uued väljakutsed. Homme tuuakse lapselaps hoida!

9 comments:

neiud ärevil said...

Minul tuleb igatsus Itaalia järele alati siis, kui loen järjekordselt ühte oma lemmikutest Lilli Prometi "Primaverat".Igavene armastus ja Itaalia-2 imelist asja.

sjgelle said...

Olen ammu lugenud. Otsisin välja, loen uuesti üle. Mul näpud lausa sügelevad igasuguse Itaalia-teemalise järele:)

Bianka said...

Pompeji oli vaimustav. Ma ei mõelnud seda vaadates mitte niivõrd maailmalõpu ja laavapurskamise peale, vaid võrdlesin. Kuna Rooma ja tema iidsed varemed olid kõrgkultuuri mälestistena meie lihtsakoelisest minevikust nii pika puuga üle, siis mingit võrdlusmomenti ei tekkinud. Aga Pompeji maju, tänavaid, saunu, purskkaevusid vaadates tuli pähe see, et meie elasime samal ajal ilmselt püstkodades. Polnud ei riiki ega linnu, arhitektuurist ega mingitest tehnilistest leiutistest rääkimata. Aga sealne elu meenutas lausa tänapäeva taset. Siis sain aru, mida ikkagi tähendab selle maa iidne kultuur, millesarnast meil pole kunagi olnudki ja mida see ka inimeste mõttelaadile tähendab.

Ma käisin küll Vesuuvi tipus ära. Kui jalgsimatka algul pakuti mingeid keppe, siis muigasin ülbelt, et ega ma mõni vanur pole. Aga pärast sain aru, et oleksin pidanud need ligi võtma küll. Andis ronida, kuigi tookord septembris oli täiesti lahe ilm. Vaade oli uhke ja tossu tuli kraatrist natuke ka. Meie üksmeelne arvamus oli, et see oli pärit mitte uinuvast kraatrist endast, vaid turistidele meeleolu loomiseks tehtud lõkkest kaljunuki varjust ;)

tegelinski said...

Siis on homme ka üks ilus päev ;)

osaline said...

Aitäh selle toreda säästureisi eest! Mul ka nüüd korraks Itaalias käidud. :)

sjgelle said...

Nii. Nüüdseks olen läbi lugenud Tuglase "Reisikirjad", Lilli Prometi "Primavera", 2 reisijuhti (tükati) ja pooleli on Kai-Mai Olbri "Inspireeriv Itaalia".
Raamatukogus olen järjekorras- Viivi Luik "Varjuteater" ja K. Praakli "Minu Itaalia".
Ma olen vähemalt tagantjärele ennast harinud. Võib-olla see polegi nii vale.

Trulla said...

Ma ka mehega arutasin, et kõigepealt käisime ära (oma reisil) ja alles seejärel asusime uurima, et mida me siis õieti nägime ka. :) Aga mulle ka niimoodi just meeldibki - sest üllatus on suurem, kui ei tea, mis ees ootab. Ja pärast pilte vaadates omandavad need sügavama tähenduse, kui olla pisut järeltööd teinud ja uurinud, et mis värk selle või teise vväärsusega ikka on. Hetkel olen siin Auschwitzi kohta kõvasti järeltööd teinud. Sellega olen kohe-kohe valmis, siis saan vast ka reisikirja lõpuni vormistada. Mõned asjad jäävad järeltöö põhjal veel kripeldama (et seda või toda ei osanud või ei jaksanud siis ja seal otsida), aga samas, no ma saan ju kunagi veel sinnakanti minna (mu reis ei viinud õnneks ka väga kaugetele ja kättesaamatutele maadele) ning kripeldamajäänu uuesti üle vaadata.

Reisida on tore!!!!!

sjgelle said...

Reis ongi mitme-etapiline. Algul planeerid, mõtled ette, mis tuleb. Oled veidi ärevuses. Siis käid ära ja oled pikka aega veel "reisil", sest käid oma teekonna uuesti läbi, uurid kaarti, vaatad pilte, otsid infot lisaks.
Vat see viimane on väga oluline.

Trulla, ma käisin ka 4 aastat tagasi Poolas, samad linnad ja objektid. Seetõttu oli väga huvitav Sinu meenutusi lugeda. Kas tuleb veel järge ka?

sjgelle said...

Ma lõpetasin Kai-Mai Olbri reisikirja
"Inspireeriv Itaalia" (2008), pooleli on Kristiina Praakli "Minu Itaalia" (2009) ja järge ootab Viivi Luik "Varjuteater" (2011).
Ma olen kaelast saati sees!