2011-09-01

Kõik, kõik on uus septembrikuus




Minu klassijuhataja rääkis alati, et õpetajaameti juures on KÕIGE MUU kõrval lõputult tore ikka see, et 1. septembril ja viimasel koolipäeval täitub süda erilise heldimusega, et on põhjust ennast pidulikult riidesse panna, uus kostüüm lasta õmmelda ja et lilli ka kingitakse. Nõus!

Täna saatsime pensionile ühe õpetaja, kes on seda ametit pidanud üle 50 aasta. Ta on olnud minu õpetaja ja minu tütre õpetaja. Temaga on üks epohh meie kooli ajaloos mööda saanud.

Täna 50 aastat tagasi kolis meie kool uude koolimajja. Seda ehitati tolle kombe kohaselt kaua. Tüüpprojekti järgi. Niisuguseid koolimaju on Eestis kümneid. 4 aastat tagasi sai valmis võimla - juurdeehitus, mida oli oodatud mitukümmend aastat. Nüüd siis jõuti aula remondini. Uus aula on valge, toolid rohelised-sinised, lavaauk must, põrandaks tammeparkett, tagaseinas on osa, mis meenutab rõdu.

Meie kool on ilus, peaaegu täiuslik, ainuke häda - lapsi jääb pidevalt vähemaks. Ministri sõnul on see suur ressursi raiskamine, kui nii väikseid gümnaasiume tuleb üleval pidada.
Eks ta ole.

Ei oskagi muud midagi öelda. 1. september on ilus päev...
Head kooliaastat kõigile!

12 comments:

neiud ärevil said...

Minu laste koolis oli ka sama mure. Lapsi jäi järjest vähemaks. Eelmisel aastal tuli uus direktor, kes on kooli jaoks palju uut ja huvitavat teinud. Tulid mitmed uued huviringid ja õppeained. Näiteks robootika. Koolile osteti uusi arvuteid ja tehti remonti. Palju tegid ka õpetajad ja õpilased oma jõududega. Kooli katavad huvitavad omanäolised seinamaalingud. Sellel aastal on juba rohkem lapsi esimestes klassides.
Väikestes hubastes maakoolides on ju oma võlu, kindlustunne, turvalisus ja mis kõige tähtsam-ühtekuuluvustunne. Ilusat kooliaasta algust.

sille said...

Ilusat uut algust! :)
Ja nagu meie direkotr ükspäev ütles - tehke oma tööd nii, et oleksite õnnelikud. Katsuks sel aastal siis nii teha. :)

helle said...

Aitäh heade soovide eest!
Meil oli tänase aktuse juhtmotiiv, et õige õpetaja on nagu tulehoidja või lõkkevalvur. Eks keegi pea jah vaatama, et tuli ära ei kustuks!

Tiiu said...

Rõõmsat lõkkehoidmist!

:-)

osaline said...

Lilli ja rõõmu ja tulevikku veel palju uusi kostüüme! :)

Emmeliina said...

Õnnelikku lõkkehoidmist!

Elviina's blog said...

Jõudu ja jaksu, tervist ja rõõmsaid koolilapsi.

Liana said...

Ilusat kooliaasta algust, ja et kõik ikka ühte hoiaks ja ühte jalga astuks:)

iibis said...

Mina olen sada protsenti selle poolt, et lapsed käiksid koolis kodule lähedal. Et juba nelja-aastane teab koolimajast möödudes: siin õpivad mu õde ja vend ja mina hakkan ka siin koolis käima. Et maailm avaneb aegapidi. Ja et koolist koju lonkides võib kastanimune taskusse toppida.

Palju rõõmu uuel kooliaastal!

helle said...

Mul ja meie perel ongi üks kodukool. Pole need maakoolid nii viletsad ühti. Mind ajab nii vihaseks jutud sellest, kuidas ainult eliitkoolis püsib kõrge motivatsioon ja viljastav keskkond.
Meie koolist on mindud ülikoolidesse ja sealt edasi, kõik sõltub ikka lapse (ja tema perekonna) tahtest, võimetest ja võimalustest.
Väikeses koolis märgatakse igaüht, andekad saavad raudselt rohkem tähelepanu ja innustust kui suurtes koolides, kus kõik on ühtlaselt väga andekad(!!!).
Kahju küll kui meie valla ainuke gümnaasium suletakse ja meie lapsed peavad hakkma käima Viljandis selles sügisel avatavas suures kombinaatkoolis.
Põhikool muidugi ei kao kuhugi, aga see pole see...

neiud ärevil said...

Mina olen ka alati seda meelt olnud, kes õppida tahab, teeb seda igal pool. Pole ju minu laste kool ka eriti prestiisikas, aga meie põhimõte oli, et kool peab olema kodu ligidal ja koolitee lastele turvaline. Nooremal tütrel on nii palju huviringe, et kui tal kuluks veel sõidu peale ka palju aega, siis ei jõuakski kuskile.
Vanem poeg on jõudnud oma õpingutega küllaltki kaugele ja kõva põhja just siit koolist alla saanud. Ma ei kujutakski ette, et minu lapsed õpiksid Viimsi koolis, kus on tänavu rekordarv esimesi klasse. Väikestes hubastes koolides on oma võlu ja valu.

Emmeliina said...

Helle, olen sinuga ühte meelt ja keelt. Kui lapsed-noored oma kodukoolis ei käi, siis paraku kodutunne ähmastub. Kaugelt näed asju ainult siis selgemini, kui kiiresti tagasi tuled. Aga need, kes noorelt lähevad, naljalt kodukohta ei pöördu. Ei mõtle, et alatiseks elama, aga mõistma ja aru saama küll.
Et ei tekkiks võõrandumise sündroom:teil seal Eestis kõik nii võsastunud :P