Lapsehoidja rõõmud

Kiikuda on vahva!

Salaja proovin su kingi...

Karikatega on põnev mängida

Uued saapad

Ma lugesin Katit

Ütlen kohe, et see ei ole mingi retsensioon, lihtsalt üks arvamusavaldus.
Katit lugedes püüdsin aru saada, kuidas tema lapsepõlv mõjutas/kujundas tema hilisemat elu.
Mitte keegi meist ei tea täpselt, kui suures osas oleme pärinud oma vanemate geenid, kui suures osas on mõju avaldanud keskkond ja kodune kasvatus. Kindlasti on ka "midagi uut ja "midagi kordumatut". Olen lugenud artikleid selle kohta, et kasvatuse mõju inimisiksuse kujunemisel on üle hinnatud. Kui suures osas, ei tea.

Kati on uhke oma juudi, prantsuse, rannarootsi, norra ja mustlase vere pärast. Eestlaste veri on üldse väga segatud. Minu tädi rääkis, et meie vanavanaema oli pooleldi saksa verd, sest tol ajal kehtinud "seaduse" järgi olevat mõisnik kasutanud esimese öö õigust. Mäletan, et sel ajal tundus see lugu minu jaoks väga intrigeeriv. Muidugi võib see lihtsalt jutt olla! Võta kinni!

Kati isa Harri Vasarat ma mäletan küll oma noorusest - laulmas kõrge häälega haledaid laule. Milline oli Kati ema, päris hästi teose põhjal ei adunud. Ma ei saaks öelda (ikka teose põhjal), et ta Katit ei armastanud või jättis ta kasvatamise saatuse hooleks. Ema ju suunas teda omal moel, jälgides tema harrastusi ja tahtes teda õnnelikult mehele panna. Ema muretses, et Katil on nõrk süda. Ja Katil oli vanaema. Lõppude lõpuks ka isa, kes ei osanud ise oma eraelu sättida, ja temalt ei saanud rohkem nõuda - boheemlane ja joodiku geenidega, nagu ta oli.
Muide, Kati kirjutab alkoholismist väga avameelselt. Ka mina olen selles absoluutselt veendunud, et kel on joodikugeen, peaks viinast ja muust väga kaugele hoidma.
See välismaale minemise ihalus, iga hinna eest välja, on Kati vanaema ja ema kinnisidee. Raamatu põhjal tundub, et enamus eestlastest tahtnuks nõuka-ajal õnneliku elu peale välismaale minna. Lugesin mõni aeg tagasi delfist, et Kati tahab ka oma Terminaatoriga kusagile soojale maale (Hispaania?) kolida, sest siin tema teeneid ei vajata.

Arvan, et Kati anderikkus ja vastuolulisus ei ole tingitud mitte niivõrd tema "olemisest ema isiklik projekt" kui just muudest asjaoludest, mida võib nimetada keskkonna mõjudeks ja kaasa saadud geneetiliseks koodiks.
Ma arvan, et Kati on kirjutanud selle raamatu kiirustades, seda tajusin ma pidevalt.
Võib- olla oli tal raha vaja (kellel poleks!) või olid tähtajad kukil või oli tõesti nii, nagu ta esimeses loos kirjutas, et sai tütrelt kirja koos ränkade etteheidetega, ja see ajendas oma lugu jutustama.

Fotojaht: kõige armsam naeratus

Ma pole kaua fotojahist osa võtnud, nii et olin isegi unustanud, kuidas lingitada. Teema aga oli nii inspireeriv, et otsustasin siia üles panna väikese osa oma lapselapse naeratusest. Ta on nii päikseline laps, et naeratust pole vaja tema käest välja kaubelda.
Täna sai ta pooleteiseaastaseks.
Väike laps toob inimestes esile parima. Katsu vastu naeratamata jätta!

Teised naeratused

Mis teeb õnnelikuks?

Kui jõuab kätte viinakuu, millele järgneb vääramatult porikuu ja kaamose-aeg, siis süvenevad eriti meeleolud, et kõik on nii kole ja raske. Ja et need eestlased on kohe loodud sellised mornid ja altkulmu põrnitsejad.
Sestap ma peangi ruttu kirjutama vastupidist ehk seda, et kõik pole kaugeltki nii lootusetu ja sünge, kui näib.
Eile avati meie kooli uus, renoveeritud aula. Tegelikult oli seal üritusi juba enne olnud, aga nüüd toimus lindi läbilõikamine ja peeti kõnesid ning Kristi õnnistas seda ruumi, et tast saaks igavesest ajast igavesti AULA.
Nii palju rahvast oli. Ma ei mõista, kust nad kõik tulid. Oli ju pime reede õhtu, ilm polnud ka suurem asi. Mina kahtlesin ka algul, kas minna. Töönädal seljataga, oleks ju mõnus kotil vedelda ja telkut vahtida. (minu igipõline dilemma).
No nii-nii ilus oli! Puhkpill mängis 3. korruse treppidel, rahvas ei taht kuhugi ära mahtuda. Esimest korda elus nägin nii lähedalt lindi läbilõikamist. Aula täitus kiiresti ja ühtki vaba kohta ei olnud. Vallavanem tänas tegijaid ja kaasaaitajaid.
Maarja-Liis Ilus andis kontserdi, mis oli valla poolt kingituseks. Maarja suhtles saaliga vahetult, võttis rahva endale pihku ja pani kaasa laulma.
"Hetke vaid mõni mälestus kestab..." ja "Halleluuja". Kui hästi kõlas ja kui hea akustika!
Ma ei näinud ühtki morni ja pahurat inimest. Ausõna, NAD naeratasid.

(pildid valla kodukalt, oleks tahtnud eilse kontserdi pilti, aga seal polnud veel, lisan hiljem)

Sihtgrupiks olemisest

Käsitöömaja, endine juustumaja

Endine sepikoda, nüüdne toimetulekumaja

Täna on õpetajate päev. Tore päev õpetajale ja ka õpilasele. Sest kes ei tahaks oma rollist väljas käia ja rutiini muuta.
Oleneb koolist ja traditsioonidest, aga meie koolis antakse abiturientidele selleks päevaks absoluutne võim. Õpsid saadetakse kohe majast minema ja pakutakse elamusi mujal.
Seekord käisime Lahmuse mõisakompleksiga tutvumas.
Kunagi hallil ajal (üle poole sajandi tagasi nõuka-ajal) oli peahoones tavaline maakool. Kõrvalhooneid kasutas Lahmuse sovhoos viljaaitade, kartulikeldrite ja igasuguste laoruumidena. Mäletan seda hästi, sest minuaegses koolis toimusid tootmisõpetuse raames praktikatunnid seal (kevadel tassisime keldritest mulda ja mädand kartuleid välja, sügisel korjasime õunu ja keerutasime vilja).

Siis profileeruti ümber ja mõisakoolist sai erikool (nn "lollide" kool, vabandan ette ja taha, aga ikka üteldi vahel mõnele, et "Su koht on Lahmuse koolis", ja see oli kõige suurem solvang maa peal).

Nüüd, aastaks 2011, on Lahmuse Kool saanud endale taastuskeskuse, õpilaskodud, spordisaalid, käsitöömajad, vaba aja veetmise võimalused, toimetuleku klassid. KÕIK kõrvalhooned on renoveeritud. Mõis pole isegi oma ehitamise ajal nii uhke välja näinud, kindel see. Rahad on tulnud EL-st ja vist ka Norrast (ma nagunii ei taipa sest suurt midagi). Ega keegi pole muidugi ise pakkunud, et "võta-võta, ehita endale midagi", projekte on kirjutatud ja igasugustest fondidest raha taotletud.
Õpilasi on 60 ringis, neil on kõik tasuta, ülalpidamine riigi kulul. Kasvataja ja õpetaja saab seal pensionile 25-aastase tööstaaži järel.

Ja siis me muutusime väga-väga kurvaks, sest meie ei ole mingi sihtgrupp. Tavaline kool, tavalised õpilased. No on mõni andekas laps hulgas, aga keskmine prevaleerib. Riigil ja vallal pole raha, et muretseda igasse klassi arvuti ja data-projektor, rääkimata puutetahvlist või televiisorist, mis Lahmusel igas ruumis silma torkas. Ja millised vetsud seal on- igas toas eraldi, ka duširuum!

Aga muidu oli tore päev, varasügis ikka meeldib mulle. Isegi vihm meeldib vahel.
Depressioon saabub alles pori ja pimedaga.

Soovin kõigile blogijatest õpetajatele ilusat ametipäeva! (Vähemalt aasta-ajaga on nad täppi pannud!)

pildid renoveeritud kõrvalhooned, mis avati pidulilult äsja (valla kodukalt)