Ütlen kohe, et see ei ole mingi retsensioon, lihtsalt üks arvamusavaldus.
Katit lugedes püüdsin aru saada, kuidas tema lapsepõlv mõjutas/kujundas tema hilisemat elu.
Mitte keegi meist ei tea täpselt, kui suures osas oleme pärinud oma vanemate geenid, kui suures osas on mõju avaldanud keskkond ja kodune kasvatus. Kindlasti on ka "midagi uut ja "midagi kordumatut". Olen lugenud artikleid selle kohta, et kasvatuse mõju inimisiksuse kujunemisel on üle hinnatud. Kui suures osas, ei tea.
Kati on uhke oma juudi, prantsuse, rannarootsi, norra ja mustlase vere pärast. Eestlaste veri on üldse väga segatud. Minu tädi rääkis, et meie vanavanaema oli pooleldi saksa verd, sest tol ajal kehtinud "seaduse" järgi olevat mõisnik kasutanud esimese öö õigust. Mäletan, et sel ajal tundus see lugu minu jaoks väga intrigeeriv. Muidugi võib see lihtsalt jutt olla! Võta kinni!
Kati isa Harri Vasarat ma mäletan küll oma noorusest - laulmas kõrge häälega haledaid laule. Milline oli Kati ema, päris hästi teose põhjal ei adunud. Ma ei saaks öelda (ikka teose põhjal), et ta Katit ei armastanud või jättis ta kasvatamise saatuse hooleks. Ema ju suunas teda omal moel, jälgides tema harrastusi ja tahtes teda õnnelikult mehele panna. Ema muretses, et Katil on nõrk süda. Ja Katil oli vanaema. Lõppude lõpuks ka isa, kes ei osanud ise oma eraelu sättida, ja temalt ei saanud rohkem nõuda - boheemlane ja joodiku geenidega, nagu ta oli.
Muide, Kati kirjutab alkoholismist väga avameelselt. Ka mina olen selles absoluutselt veendunud, et kel on joodikugeen, peaks viinast ja muust väga kaugele hoidma.
See välismaale minemise ihalus, iga hinna eest välja, on Kati vanaema ja ema kinnisidee. Raamatu põhjal tundub, et enamus eestlastest tahtnuks nõuka-ajal õnneliku elu peale välismaale minna. Lugesin mõni aeg tagasi delfist, et Kati tahab ka oma Terminaatoriga kusagile soojale maale (Hispaania?) kolida, sest siin tema teeneid ei vajata.
Arvan, et Kati anderikkus ja vastuolulisus ei ole tingitud mitte niivõrd tema "olemisest ema isiklik projekt" kui just muudest asjaoludest, mida võib nimetada keskkonna mõjudeks ja kaasa saadud geneetiliseks koodiks.
Ma arvan, et Kati on kirjutanud selle raamatu kiirustades, seda tajusin ma pidevalt.
Võib- olla oli tal raha vaja (kellel poleks!) või olid tähtajad kukil või oli tõesti nii, nagu ta esimeses loos kirjutas, et sai tütrelt kirja koos ränkade etteheidetega, ja see ajendas oma lugu jutustama.
12 comments:
Alice Miller ---
"Sinu enese pärast"
Külmavärinaid tekitav raamat sellest,mida teevad geenid,aga mida sealjuures e r i t i teeb keskkond...Ko-hu-tav! Ma ei saanud magada peale seda.
Soovitan lugeda Kati kodulehekülge Aabrami hobulausujad ja sealt eriti tema Soone talu päevaraamatut http://www.aabramihobulausujad.ee/web/?page_id=101
Minu meelest paistab sealt välja tegelik Kati oma igapäevase kiire ja asjaliku elurütmiga, oma armastuse a tööga. Seda Katit, kellest meedia meile vastukäiva ja mõneti ebameeldiva pildi on joonistanud, ei maksa sealt otsida.
Jään ka anonüümeks, aga pole see, kes esimesena kirjutas.
Head kommentaarijad.
Mina olen kaugel sellest, et hukka mõista Katit- igaühel on õigus oma elule. Mina ainult lugesin seda raamatatut.
Ükskord ammu, kui Kati oli alles algaja kirjanik, kutsusti ta emakeelepäevale kõnelema. Ma mäletan, kui nauditav see oli - väga hea kõnelemisoskus ja huvitavad mõtted.
Arvan ka, et meedia on siin liigselt värve kokku seganud:)
Kati elu on tema enda asi, aga kuna ta on ise seda nii palju avalikustanud, siis ei maksa ka imestada, et selle üle arutakse. Kuna ta on kirjutanud raamatu oma lapsepõlvest ja isiklikust elust, siis raamatu arvustamine tähendab paratamatult ka tema enda elu arvustamist. Mäletan minagi, kuidas varasemate aegade Kati oli enesekindel ja väga sõnaosav. Nüüdne Kati on nii kirjaniku kui inimesena nagu võrgus rapsiv lind. Kuidas ta sellesse võrku sattus?
Bussis Tallinna poole sõites istusid minu selja taga kaks noort inimest ja arutlesid kirjanduse üle. Poiss küsis tüdrukult, et kuidas sa kirjutaksid praegu (umbes 10 a. hiljem) mõnel lõpukirjandi teemal? Näiteks sellest, et kumb on inimese kujunemisel olulisem, kas geenid või keskkond. Ja jõudsid üksmeelsele otsusele, et seda teemat nad ei valiks, sest midagi arutleda ju võiks, aga tulemuseks oleks hall (ei must ega valge) ilmetu jura. Ühe lausega võib ära öelda, et mõlemad on olulised ja nende erinev koosmõju annab väga erinevaid tulemusi, nagu on see juhtunud samast perest pärit lastega. Tundub, et neil on õigus.
Bianka, ma tuletan meelde, et sama pere lastel võivad olla väga erinevad geenid, see on täielik õnnemäng, samasugused geenid on ainult ühemunarakumitmikutel. Seetõttu uuritaksegi keskkonna mõjusid just nende peal, sest kui võtta uuringute aluseks lihtsalt seitse venda, siis üks võis ju saada alleeli vanaonust joodikult, teine kiilakalt isalt, kolmas skisofreenikust vanatädi Wilhelmiinelt (kuigi pole vist päris otseselt tõestatud, et skisofreenia pärilik oleks, aga skisofreenikute lastel esineb seda tunduvalt tihedamini) ja neljas on pigem emme-issi otsene pisike koopia.
Ka mina pidasin vanasti Kati Murutari väga lahedaks (inimesena, tema raamatuid pole ma väga fännanud). Nüüd jääb aga mulje, et ta on kogu aeg õnnetu ja rapsib, mis ta rapsib, kasu sellest ei ole.
Inimaju on sarnane kõvakettale. Sündides on seal nii mõndagi, mida ei muuda ükski vägi ja on muutumatu. Eluajal saab sellele kõvakettale salvestada palju, ent ikka ainult neid võimalusi kasutades, mis algselt ees olemas, st kui pole geenides laia kuulmisspektrit, siis heliloojaks või kõrgtasemel muusikuks ei saa, õpi või õpeta palju tahes. Kati on andekas, tark, sügav, piire avardav, ilmselt sündinud uretraalsuse dominatsiooniga, mis tähendab, et teistsugustele ta pole arusaadav ja mõistetav. Uretraalse vektoriga sündinuil puuduvad nii mõtlemises kui käitumises piirid, nad on eesminejad ja muideks ka sügaval olemuses polügaamsed, st Katil võib suhteid meestega veelgi tulla. Mingi võrgus siplev lind ta pole, ehk liialt usaldav, aga see ongi omane sellele inimtüübile. Arvesse tuelb igagi - selles vanuses on naine oma arengu tipus, seksuaalsus kõrgtasemel, ühtlasi ka loomingulised võimed. Ma olen veidi lugenud vaid seda hiigelpaksu džungliraamatut ja leian, et Kati on geenius, igatahes väga andekas ja keskmisest normiks peetavaks kaugelt ees. Sellistel inimestel oli ja on raske olla mõistetav kaasaegsetele. Igatahes imetlusväärne inimene. Kui ta ainult ei laseks meestel end ära kasutada.
Tiiu olen
Pole küll ühtegi Kati raamatud seni lugenud. Küll aga tema joonealuseid ja arvamusartikleid erinevates meediaväljaannetes. Mulle ta sõnaosavus üldiselt meeldib. Vastuoluliselt tugev ja haavatav. Eks kirjanikul on oma kõrgvormis oleku ajad nii nagu sportlastel.
Vanasti mulle Murutari raamatud meeldisid. Eriti üks, tema lastest kirjutatud (pealkiri kahjuks hetkel ei meenu). Olen ikka üritanud tema raamatuid lugeda. Aga viimasel ajal jätavad nad kõik kuidagi kiirustades tehtu mulje. Seda lapsepõlve oma pole ma lugenudki veel.
Toetan Rentsi mõtet sellest, et ühe pere lapsed on ikka väga erinevad. Ma ei julge öelda, et hea tuttav, kuid tuttav olin siiski Kati kadunud vennaga. See oli üks ääretult muhe, kuigi pisut omamoodi tegelane, ilma Katile iseloomulike kompleksideta. Kahju, et vara ära suri.
Ma hakkasin ka Rentsi kommentaari peale mõtlema, et isegi ühes peres ühtede vanemate puhul on igasugused kombinatsioonid võimalikud. Et kas saad sellest puust või teisest puust ampsu. Eriti huvitav on jälgida selliste annete liikumist, nagu musikaalsus, kunstianne, kirjutamisanne. Lugesin Heinz Valgu mälestustest, et tema sai näiteks oma kõva hääle emapoolsest suguvõsast ja see kõva hääl võimaldas tal lauluväljakul ilma mikrita kõnet pidada.
Hundi ulg! Kati kirjutas surnud poolvennast Aarnest väga soojalt. Noorelt surnud, ka elupõletaja tüüpi.
See geenide värk on väga põnev. Kui ma mõtlen oma 3 venna peale, siis imestan ikka, kui erinevad nad on välimuselt, iseloomult ja annetelt.
Bianka! Sul on õigus. Kui inimene kirjutab oma elust raamatu, siis on ta andnud selle (oma elu) teistele arutada, mida me siin nüüd isuga teeme.
Selle geeni-keskkonna uurimiseks pole tegelt veel väga head moodust. Näiteks uuritakse erinevatesse perekondadesse adopteeritud ühemunarakukaksikuid ja siis leitakse mingid sarnasused-erinevused ja väidetakse, et ohoo, keskkond mõjutab vähe, sest erinevates peredes kasvavad kaksikud on ikka sarnased. Aga mööda vaadatakse sellest, et adopteerimise tingimused on üsna ranged - tõenäoliselt saavad need kaksikud sama haridustasemega, sissetulekuga, laitmatu minevikuga, sarnase elustiili ja stabiilse pereeluga vanemad. Kui erinev see keskkond siis ikka enam on? Lisaks veel see, et teised uurimused, mis vaatavad niisama erinevate laste-vanemate seoseid, toovad erinevuste puhul välja just sellised grupid (kõrgharidus vs keskharidus jne).
No ja geene pole ka 3 tükki ning nende avaldumine pole nö sirgjooneline, nii et ka ühemunarakumitmikutel on piisavalt mänguruumi, et kasvada üksteisest totaalselt erinevaks ja sellegipoolest olla just geenide poolt mõjutatud.
Hiljuti lugesin ühte uurimust, kus oli juttu konkreetsest "masenduse" geenist ja vaadeldi, kuidas erinevate perede lastel(kellel see geen on) see avaldunud on/ei ole ja said üsna loogilise tulemuse: armastav ja toetav emme ei lase "masenduse" geenil avalduda. Samas mingi teine geen olevat ka, mis üleüldse takistab igasugust ennasthävitavat tegevust, ükskõik, mida keskkond ette söödab ja mis "pahad" geenid sul on, ikka jääd rõõmsalt ellu ja ei mõtlegi "jamama" hakata. Ehk siis selle hea-emme/paha-emme mõju võib ka tähtsusetu olla.
Selline sigri-migri nagu Katigi kohati on.
brrr, millised manipuleeritavad isendid me oleme!
keegi annab meile eluteele teatud geenid kaasa ja nende mõjul siis muudkui kulgeme hääbumise suunas.
MINA ISE olen mitteoluline.
Post a Comment