Kui jõuab kätte viinakuu, millele järgneb vääramatult porikuu ja kaamose-aeg, siis süvenevad eriti meeleolud, et kõik on nii kole ja raske. Ja et need eestlased on kohe loodud sellised mornid ja altkulmu põrnitsejad.
Sestap ma peangi ruttu kirjutama vastupidist ehk seda, et kõik pole kaugeltki nii lootusetu ja sünge, kui näib.
Eile avati meie kooli uus, renoveeritud aula. Tegelikult oli seal üritusi juba enne olnud, aga nüüd toimus lindi läbilõikamine ja peeti kõnesid ning Kristi õnnistas seda ruumi, et tast saaks igavesest ajast igavesti AULA.
Nii palju rahvast oli. Ma ei mõista, kust nad kõik tulid. Oli ju pime reede õhtu, ilm polnud ka suurem asi. Mina kahtlesin ka algul, kas minna. Töönädal seljataga, oleks ju mõnus kotil vedelda ja telkut vahtida. (minu igipõline dilemma).
No nii-nii ilus oli! Puhkpill mängis 3. korruse treppidel, rahvas ei taht kuhugi ära mahtuda. Esimest korda elus nägin nii lähedalt lindi läbilõikamist. Aula täitus kiiresti ja ühtki vaba kohta ei olnud. Vallavanem tänas tegijaid ja kaasaaitajaid.
Maarja-Liis Ilus andis kontserdi, mis oli valla poolt kingituseks. Maarja suhtles saaliga vahetult, võttis rahva endale pihku ja pani kaasa laulma.
"Hetke vaid mõni mälestus kestab..." ja "Halleluuja". Kui hästi kõlas ja kui hea akustika!
Ma ei näinud ühtki morni ja pahurat inimest. Ausõna, NAD naeratasid.
(pildid valla kodukalt, oleks tahtnud eilse kontserdi pilti, aga seal polnud veel, lisan hiljem)
2 comments:
Väga uhke! Õnne ja üritusterohkust!
Aitäh! Loodetavasti tulevad siia nüüd suured staarid, kuulsad koorid ja teater!
Post a Comment