Vaatasin reede õhtul Aunaste saadet sekkumisest. Ja tekkis ka tahtmine sekkuda ehk siis oma mõtteid antud teemal avaldada.
Eksperdid olid valitud seinast seina. Ühes otsas oli absoluutne skeptik Andres Raid, kes arvas, et üldse pole vaja sekkuda ja eestlaste loomuses puudub vastav geen, ja teises otsas kaunis naispolitseinik, kes leidis, et eestlased on tublid kodanikud ja oskavad kriitilises olukorras õigesti käituda. Mina jään sinna vahepeale.
Oskan tuua mitu näidet, kus ma olen sekkunud, aga kasu pole sellest mingisugust olnud.
Kui ma lähen hommikul poolhämaras tööle, siis näen alailma staadionil suitsetavaid koolilapsi. Jah, ma seisatan ja noomin neid, aga olen aru saanud, et tolku sellest pole. Pahe on väga levinud ja politsei pole samuti midagi muuta suutnud.
Umbes kuu tagasi - ma polnud veel magama jäänud- kuulsin, et minu rõduakna vastu visati midagi. Kustutasin tuled ja hiilisin kööki. Nägin poisikesi keset õue, kes püüdsid end peita autode varju. Arvasin vähemalt ühe neist ära tundvat. Nad katsetasid veel paar korda, muutusid julgemaks, ja siis loobusid. Kas ma oleks pidanud astuma julgelt rõdule, ähvardama politseiga või püüdma ise kuidagi korda luua? Ma ei teinud midagi. Pätikesed läksid minema. Õunasüdamed korjasin kokku.
Kord elas minu all pere, kus oli vägivaldne mees. Päevavalguses poleks temast midagi taolist arvanud ja usun ka, et tema vihapursked olid ajendatud joobnud olekust. Kuulsin mitu korda, kuidas mees karjus, naine ja lapsed nutsid. Mütsatuste järgi võis oletada, et karjumisega asi ei piirdunud. Nüüd on mees ammu vähki surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust lahkunud.
Ma ei sekkunud.
Viimasel ajal vaevab minu peakest küsimus, mis on toimunud minu vastasmaja ühes korteris. Näen, et seal enam kedagi pole - aknad on tühjad ja pimedad. Küsisin isegi ühe tuttava käest, kas tema teab midagi. Nüüd saan aru, et see on puhas uudishimu, mis mind vaevab.
Olen mõned korrad oma elus ka tänaval kukkunud inimesele abi pakkunud. Nii hullu olukorda pole olnud, et vaja elustada või kiirabi kutsuda. Ühe vana naise aitasin hiljuti koju, teisele andsin validooli keele alla. Ma tundsin neid ka.
Naabri Valvet ma ei etenda ega vaja esialgu. Olen enamasti kodus. Mulle meeldib, kui minu ellu ei sekkuta. Õnneks pole ma peale sattunud mõrtsukatele, pangaröövijatele, autoärandajaile. Pole pidanud päästma uppujat ega tooma põlevast majast välja abivajajat. Arvan, et tunnen olukorra ära, kus sekkumine oleks hädavajalik.
Oma töö tõttu tuleb nagunii pidevalt sekkuda õpilaste ellu:)
Pildil politsei sekkub (netist)
8 comments:
Minu arust ühest seisukohta sekkumise küsimuses olla ei saagi. Kõik sõltub ikkagi asjaoludest. Kui naabri korterist kostab vägivallale viitavaid hääli, siis arvan, et esimene kord võiks ju sekkuda. Aga kui see on teatud aja järgi korduv muster, siis muutub sekkumine vist mõttetuks. Jah, võib ju naabrinaise käest sobival hetkel jutu sees küsida, kui hull on olukord, aga kui on näha, et ta teiste sekkumist ei taha, siis pole midagi teha. Muidugi võib ju pakkuda, et kui asi väga hulluks läheb, siis võiksid nad tulla sinu juurde peitu. Aga seegi lahendus pole mitte lihtsate killast. Kui sekkud kahe kakleva poole tülisse, siis võid kergesti ise mõlema viha alla sattuda, kui nad omavahel ära lepivad.
Mõistlikkuse piires ilmselt üritame me kõik hädasolijat aidata. Aga ma pole kindel, et kui näiteks kusagil kõrvalises kohas pimedas üritab mu autot peatada mingi verine ja läbipekstud naine/ mees, et ma julgen peatuda, kui üksi autos olen. Parim, mis teha, on helistada politseisse. Aga olen kuulnud ka niisugust politsei suhtumist, et miks te inimese abita jätsite, te olete nüüd süüdlane...
Õpetaja ja õpilaste suhetes on võrreldes endiste aegadega palju muutunud. Vanasti lapsed kartsid õpetajale vahelejäämist, ja õpetaja sekkumine oli ilmselge. Aga tänapäeva lapsed naeravad õpetajale näkku ja ütlevad, et mis sa mulle ikka teha saad. Nii võib tunduda sekkumine asjatu närvikuluna. Siiski sõltub minu arust ka siin palju konkreetsetest asjaoludest. Kui näiteks on korrarikkujate pundis mõni laps, kellele see pole mitte tavaline asi, siis võib sekkumine ta sellest seltskonnast eemale peletada. Suuremas linnas aitab politseile teatamine, aga kuidas reageerib üks väikese koha konstaabel sellise ebaolulise korrarikkumise peale, nagu näiteks lärmavad, joovad ja suitsetavad koolilapsed? Ei tea.
Õpilased teavad seadusi, näiteks seda, et suitsetamine on keelatud kooli territooriumil. staadion ei ole kooli territoorium.
Kui ma olin esimesi aastaid tööl, visati 1 poiss koolist välja, kuna suitsetas avalikus kohas. Abiturient oli, palus, aga ei halastatud. Lõpetas õhtukas.
Õpilased ei austa tänapäeval üldse vanemaid inimesi. Alles eile kuulsin ühel arenguvestlusel, et minu klassi poisid narrivad!! kooli valvuritädi, kes on 80aastane! ma olin vapustatud.
Ma olen kõikide nende arengute suhtes väga pessimistlikult meelestatud.
Meie linnas pole politseinikku eriti nähagi.
Kunagi olin aktiivne sekkuja ja sekeldustesse sattuja. Nüüd olen tüdinenud sekeldustest, seega püüan mitte sekkuda. Ma ei tea, kas see on ainult mulle omane. Aga äkki on hoopis üldiselt nii, et mida vanemaks saad, seda enam mõistad - maailm püsib ka ilma sinuta koos või hoopis liigub oma loogikat pidi ning sa ei saa seda muuta.
Hr. Hunt jõudis ette ja võttis pooled sõnad suust. Ka mina olin kunagi suur õiendaja ja õigluse otsija. Koolis arvati, et minust saab kindlasti prokurör :)
Nüüd sekkun peamiselt ainult siis, kui abi või nõu palutakse.
Ja väldin neid inimesi, kes oma nina minu pereellu topivad. Pahatahtlikult õelaid uudishimulikke ja taktitundetuid.
Maakohas nende puudust pole.
Nõud Emmeliina ja Hundiuluga. St et mida vanemaks jään, seda vähem tunnen vajadust sekkuda ja oma arvamust kuhugi pakkuda. Ainul siin, blogis:)
Ma pole ka kunagi olnud see inimene, kes arvab, et tal on pidevalt õigus. Ei ole ma ka koosolekutel sõnavõtja või igale poole oma kommentaari suskaja.
Millegipärast arvavad paljud, et õpetaja PEAB pidevalt sekkuma. Näed kooliealisi tänaval pahandusi tegemas, kohe lähed kasvatama/sekkuma. See oleks iga kodaniku kohus, iseasi, kas see midagi aitaks või parandaks.
Ma kannatan sügavalt oma sisemuses, kui rikutakse avalikku korda.
Njah..uppumine üldiselt uppuja enda asi, kuid nii mõnelgi korral oleks õigem siiski sekkuda.
Uppuja päästmine POLE uppuja asi.
Mitmel pool on niimoodi, et igat laadi vägivallatsemine jm sigatsemine levivad ainult põhjusel, mida mullegi on näkku karjutud - tesied on vait, neile MEELDIB (kõrvulukustava tymakaga nädalaid kestvad läbud, lapsepiinamine, romuautodega elumajade vahel rallitamine, võõrastes majapidamistes vandaalitsemine ja inimeste peksmine, mõnitamine ja ähvardamine jms - meeldib kõigile???) ja yldse, MEIE (lõpetamata põhiharidusega, alatasa purjus, vanaemade ylalpeetavad pättnoormehed) teeme seadusi (???)
Nii et ikkagi - kui sa ei julge midagi ise teha, nt sekkuda töötu mehe ja lollaka naise lapsepiinamisse, siis teata vähemalt KOV lastekaitsesse. Muudest korrarikkumistest politseisse jne. Ei tohi piirduda ainult telefonijutuga, millest ei jää jälge maha, ikka fikseerida kirjalikult, avaldusena. Yks kord ei mõiganud, teata veel. Ja veel. Korduvate teadete peale hakatakse ykskord ikka reageerima, sest sageli on yhekordsete teadete taga ebastabiilsete inimeste tyhjad luulud. Mul on see kogemus, peab ytlema, et aitab kyll.
Mis puutub perevägivalda, siis nende tagajärjeks on reaalselt sandistatud inimesed, traumeeritud ning taastumatult vigase psyyhikaga lastest EI TULE terveid inimesi, rääkimata võimalikest fyysilise tervise kahjustustest. Ei aita ykski teraapia, imeravimeid pole. Allasurutud surmahirm ja ohvrikäitumine jäävad kogu eluks, vastu seina pekstud lapsed kannavad oma vanemate mustreid edasi.
Olin ka mõne aasta eest lootusrikas, et teen endast uue inimese. Täna võin öelda - pole, millest teha. Yldiselt peetakse veel mitmel pool normaalseks, et mees oma peret "karistab natukene", ja ohver, ka liikumisvõimetu vanaema & mõnenädalane imik, on alati ise syydi.
Tänu päris paljude inimeste hoolimatusele ja reaalsele omakasuhuvile võingi öelda, et ma pole oma ellujäämise eest kellelegi võlgu. Aga võin päästa kellegi teise elu, kui see ka minu populaarsuse kogukonna silmis maksma läheb.
Paljudes peredes, kus on probleemiks korduv vägivallatsemine, on väärkohtlemise ohvrite psyyhika sassis, nad peavad oma olukorda "normaalseks". Kui yritada nendega vestelda, siis kostab läbi jutu paar kindlat väidet: 1. Tegelikult on /peksja, mingit laadi pervert/ väga hea inimene ja armastab mind väga. 2. Mul ei ole kuhugi minna, keegi teine ei taha mind, /peksjale-pervole/ olen ma tohutult võlgu. 3. Ma olen selle ära teeninud, mind peabki karistama. 4. Tõrjuvad ja kõrvalseisjaid tagakiusamises syydistavad väited, millest kumab läbi ahastus ning oskamatus leida väljapääse.
Kõrvalt vaadates ebanormaalsus lausa karjub silma, aga asjaosaliste jaoks on see sisseharjunud ja turvaline igapäevaelu, ainus võimalik norm.
Oleks see ainult suurte inimeste vaheline asi, aga kui peres on ka lapsi, siis ei saa kyll asja niisama jätta. Mul on 4 last aiatada-koolitada, näen väga hästi, kuidas peksjate vm vägivallatsejate perede lapsed kollektiivis käituvad, kiusavad, mh õppetööd segavad. Ja nendega EI SAA kontakti ning vanemad probleeme ei tunnista, vaid asuvad ryndavale positsioonile, oma päris suuri probleeme eitades ja vassides.
Post a Comment