Lugemisest ja raamatutest

Kolmekuningapäev juba käes ja ma pole SEL AASTAL veel kirjutanudki.
Kaks nädalat on läinud nii kiiresti nagu veidi pikem nädalavahetus. Põhilise aja pühendasin lapse(laste) hoidmisele. Ei arva, et see kerge töö on. Vastupidi - eeldab head füüsilist vormi ja mängulisust. Õnneks mõlemad omadused on arendatavad... vajadusel.

Igal vabal hetkel lugesin. Ma ei tea, kas minister kiidaks mu valiku heaks. Vähemasti eestikeelne originaalkirjavara. Elulooraamatud. Üldiselt siis selline easy-värk.
Andres Laasiku "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast"(2011) läks mul üle kivide ja kändude. Nii detailirikas. Kuigi Kiisa filmid ju üldiselt teada, oli üllatav, kui palju intriige, piikide murdmist ja jama kaasneb loomingulise tööga. Vahepeal tekkis tahtmine lehekülgi vahele jätta, just nende pikkade jurade pärast, aga lugesin siiski lõpuni. Peategelase surma tõttu 2007. aastal jäi Kiisa enda osa raamatu valmimisel liiga põgusaks.

Kirsti Vainküla "Ervin Abel. Siin ma olen" (2010) oli väga kerge lugeda. Kesse Abelit ei teaks, eelkõige tema Kiirt, hilisemat Kiire-papat. Üllatas, et Abel nii populaarne ja armastatud rahvakunstnik oli. Halbadest joontest oli rõhutatud seda, et Abel laenas ohjeldamatult ja enamasti ei maksnud tagasi. Töötas nagu hull, eraelus mingi pullivend polnud. Naistele meeldis hirmsasti, sest oli sportlik, vaimukas ja alati ülikonnastatud-lipsustatud. Eks ta tervis selle va alkoholismuse nahka läks (jõi noorena äädikat!?), aga tal oli ka geneetiliselt nõrk magu.

Vahur Kersna "7X7"(2011) on mul veel pooleli. Mõne raamatu ees ja ümber käib suur meediakära. Kersna puhul räägib kaasa see, et tal oli/on mingi raske haigus ja see on nüüd seljatatud või kontrolli alla saadud. Mitte miski ei huvita kaasinimest rohkem kui teise elu intiimseim pool ehk siis eraelulised seigad-suhted, haigused jms. Mind häiris see, kuidas Kersna sõbrad-seltsimehed on kaasautoritena täiesti ettearvatavad- ütlevad seda, mida lugeja juba teab. Ma ei tea, kas see on ikka piisavalt hea võte, et elavast klassikust kirjutavad oma arvamusi ja hinnanguid tema kaasteelised-kolleegid. Millegipärast tundub mulle see tellitud kiitusena ja väga edev. Aga nohh, geeniuse värk!

Ja Vilja! Kindlasti on ilus olla kellegi noorusarmastus, mida ei varjuta isegi hilisem SUUR armastus.

Lisatud 7. jaan.
Lõpetasin eile Kersna ära. Erilise naudingu ja uhkustundega jutustab Kersna oma "ämbritest". Mõnda neist mäletan ka mina väga hästi. Näiteks seda Hommikutelevisiooni saadet 1993. aastal, kuhu Kersna oli kutsunud 2 äsjavalitud missi ja koleda Matti Miliuse, kes esitas kahtlase sõnumiga luuletuse.
Selle kohta kirjutab Kersna:" Mul oleks targem olnud põgeneda tagaukse kaudu. Fuajees ootas mind kolme meetri kõrguseks paisunud Enelin (Meius), kes, näost lilla, vajus mulle peale nagu tsunami. (---) Siis purjetas ta (Meius), südantlõhestavalt niutsuv prl Kits kaenlas, uksest välja." (lk 178)
Asi lõppes kohtus ja Hagi Šeini noomitusega Kersnale ja vabandusega televaatajate ees.

Eesti miss 1993 Karin Kitse (kindlasti mitte KITS!!!) oli minu klassi tüdruk ja väga kena, sümpaatne neiu, kes päris kindlasti polnud sellist kohtlemist ära teeninud. Oli siis Meiusega, kuidas oli.