Vaatan ikka seda BBC "Waterloo Roadi kooli" filmi, kui selleks ajaks koju jõuan. Alati ei jõua, aga pole hullu - ega ma nii suur fänn ka pole.
Vahel siiski tahaks mõnega arutada ja võrrelda sealseid olusid näiteks meie (Eesti) kooli omadega.
Kõikides maailma koolides on 2 antagonistlikku klassi - õpilased ja õpetajad- ja kogu trall käibki selle ümber "kes-keda". Laias laastus.
Ja need muud probleemid, mis elu ette söödab, on seinast seina. Mida kõike siin pole- uimastid, varane seksuaalelu, homovärki, toitumishäired, halvad kodud, saamatud vanemad, haigused, surm, mõrv, suitsiid, erivajadustega lapsed, koolikiusamine ja igasugused käitumishäired nagunii jne jne
Mille peale olen mõelnud?
- meil võiks ka olla selline karistusklass, kuhu saata lapsi rahunema ja kus nendega spetsiaalselt tegeldakse
- meil võiks ka olla sotsiaalpedagoog, kes lahendab konkreetsete õpilaste juhtumeid professionaalselt
Mille üle imestan natuke?
- direktor tegeleb rohujuure tasandil kooliprobleemidega, mitte ei ole esindusfunktsioonis või majandusasjade peal ainult
- koolis on näha ka meesõpetajaid (2 koguni sarja algusest peale), kuid direktoriks on naine
- koolis on erinevaid õpetajatüüpe, esimeseks kriteeriumiks on toimetulek klassiga (mul on kahju, et koolist on lahkunud Steph)
-veidi arusaamatuks jääb see õppekavade asi ja A-astme õpetus koolis(ma pole ka eriti süvenenud)
- millegipärast näidatakse päris tihti mingit söögitegemise tundi, mis lõpeb toiduloopimise ja täieliku kaosega
- õpetajate eraelu on üldjuhul kajastamata või siis väga probleemne (ühtki õnnelikku õpetajaperet pole)
Mõtlesin, miks on mul huvi selle filmi vastu langenud. Nüüd taipasin: siin puudub huumor, hea briti nali, mis näiteks "Südameasjas" on täiesti olemas. Ainult see vana Grantly rebib vahel kildu, aga nüüd on temastki tehtud üks hädavares, pussakas, salajoodik. Tõeline pärl oli veel see, et ta õpetas "valesid teoseid", ei täitnud õppekava, sest naine oli haige:)
Lugesin telekavast, et 6 hooaega on filmi tehtud, alustatakse 7. hooaega (2012)
11 comments:
Minul sai nüüd alates 3.direktorist sellest filmist villand, seni vaatasin küll huviga. Situatsioonid hakkasid juba korduma. Kui sa ütled, et Stephanie on ka lahkunud, siis on üks värvikas karakter vähem. Igatahes kajastas see üsna hästi laste ellusuhtumisi. Mul tuli kohe meelde see tunne, mida tähendab olla teismeline. Nii idealistlik, olematute elukogemuste ja riskantse käitumisega.
Kas meie koolides ka mingit koolipsühholoogi või sotsiaaltöötajat pole ette nähtud? Või on see kokkuhoiu käigus ära koondatud?
Vastuseks sinu küsimusele. Võib-olla on mõnes suuremas koolis(usun, et on)nii koolipsühholoog kui ka sotsiaalpedagoog või siis emb-kumb. Meie koolis oli sotiaalpedagoog, kelle ametikirjeldus oli ähmane(jälgis puudujaid ja hilinejaid), hiljem kaotati koht ära, inimene läks mujale.
See pole ju BBC film:
"Waterloo Road is produced by Shed Productions, the company responsible for Bad Girls and Footballers' Wives."
Ja nii tuleb teda ka võtta. Nii nagu Shedi vangla- ja spordi-seriaalid võtavad mingi väärastunud inimsuhetega sub-ühiskonna ja ehitavad selle peale filmi, mis a) ärritab ja b) paned seega vaatama. Kui filmis on direktor, kes tegeleb (ebadirektorlikult) pisiasjadega, siis pole see mitte Briti koolisüsteemi eripära, vaid produtsendi soov. Jne.
Kasvatusklass lastele tundub aga nagu tõeliselt loll idee. Vbl olen ma koolielu suhtes sinisilmne, aga mis sorti probleeme sa selle abil lahendaks?
Neid nn kasvatusklasse on meilgi proovitud. Aga sinna pannakse jäerelevalvajaks vaid mõni vaba õpetaja. Ja nii on lihtsalt tunnirikkujad tunnist eemaldatud, aga samas hoitakse neil "silma peal". Minu meelest see nimmodi ennast küll ei õigusta. Kui aga oleks seal inimene, kes "rasketega" tegelebi pidevalt, ehk siis on kasu. Neid nn tunnirahuklassid on näiteks Tabasalu gümnaasiumis ja mujalt olen ka kuulnud.
Mina kunagi nägin mingit dokfilmi inglise koolist. Ja seal tundus kohalt küll vint olevat isegi üle keeratud. 4-aastased istusid pahategude pärast direktori kabineti ukse taga tunde. Vähemalt selline mulje sellest küll jäi. Ja tegu oli tavakooliga.
Meie koolis on nii sotsiaalpedagoog kui ka psühholoog. Ma usun, et keskastmes on nad väga vajalikud inimesed. Kui nad on pädevad. Paraku sageli ...mnjah, ei hakka kommenteerimagi seda.
Vabandan muidugi ...BBC ees. Neid nimetatud filme "Bad girls" ja "Footballers Wives"`olen ma ka näinud.
Filmidramaturgia, täpsemalt seriaali kavandamise ja kirjutamise õppevahendina on kõnealune üks tähelepanuväärne materjal. Mina küll naudin kogu terviku stsenaarset arengut kui ka iga üksiku episoodi terviklikkust. Viimase puhul on vahvad kõik need paralleelliinid, tõusud ja mitmekordsed kulmitused. Nagu ikka ja alati ammendub aga iga seriaal ükskord ometigi. Kasvõi siis kui ei leita enam fantaasiat põhikangelaste arengu kujutamiseks, ammenduvad (elulised) konfliktid jms.
Sotsiaalpedagoog/psühholoog on minu arvates meie koolis vajalik amet. Vaatamata Sinu või Sille kommentaaris toodud eriti mittejulgustavatele näidetele. Põhjust nii nendeks näideteks ja selle ameti väheseks levikuks tuleb minu arvates otsida kahest asjaolust. Esmalt pole meil kombeks sekkuda teiste inimeste pereellu. Kõik me teame, et lapse probleemid koolis on peegeldus probleemidest kodus. Mõnikord me isegi teame neid probleeme, kuid sekkuda...? Teine põhjus on aga kogu meie sotsiaalsüsteem. No teame põhjust lapse proleemidele ja mis siis edasi? Meil pole tervikuna seda taustsüsteemi, sotsiaalset taristut, et probleemide põhjuseid tulemuslikult likvideerida. Nii jääbki meil lihtsalt pealtvaadata kui keegi hädas. Või siis võidelda tuuleveskitega :(
Hundi ulg!
Oli kunagi üks "Pealtnägija" saade, kus kajastati Soome juhtumit eesti perega. Soomes oli küll vist nii, et juhtum haaras probleemi laiemalt, kogu perekonda, aga sekkumine oli totaalne, nii et pere "pidi põgenema nende paganama sotspedagoogide käest".
On kahtlemata vaja sekkuda, kui hädas on laps või kannatajaks on lapsed. Maal on aga tavaline see, et vanematel pole tööd (alla andnud, ei otsiga), aga joomiseks raha jagub. lastel õppimisega ja käitumisega raskusi. Kõik teavad, aga kuidas aidata - ei tea. Anda raha sinna perre, käia kodus korda loomas, võtta lapsed ära, vanemad vangi???
Suhteliselt kokkukuivanud koolis nagu meil praegu on, jäi sotspedagoogil tööd väheks. Aasta jooksul paigutati 1 poiss erikooli, 1 põgenes emaga koos Norrasse (ei taht koolis käia), 1 tüdruk mõisteti Kaagverre.
Hädalisi tuleks kindlasti aidata, aga ütlen veel kord, et palju sõltub ka inimesest - kas ta ikka ise ka teeb midagi enda heaks?
Kogu jutt, mida räägid on igati õige. Märkan seda ka oma kodukohas. Näen mõne lapse kaudu, et pere, s.t. eelkõige vanemad vajavad abi - materiaalset, moraalset, meditsiinilist või midagi kompleksselt sotsiaalse abituse vastu. Ja siinkohal jääb kogu meie sotsiaalsüsteem kahjuks hambutuks. Õige on muidugi see, et tihti reageeritakse üle. Isegi kui Eestis oleks mingi terviklik abivajaja keskne aitamismehhanism, siis kardan, et meil oleks neid bürokraatlikke perverssusi eriti palju. Tead kindlasti isegi seda meie mentaliteeti, et "inimesena saan ma küll aru, kuid seaduse järgi..."
Kahel katsel ebaõnnestusin, trükiveakurat annab mulle vist märku, et ma ei peaks üldse enam kommenteerimisega tegelema!?
----
Minu arvates on sotsiaalpedagoog vajalikumgi kui näiteks logopeed (argumente ei viitsi siin tuua)ja tal peaks olema kindlasti ka hea psühholoogi omadusi. Klassijuhatajatel on seega elu veelgi raskemaks tehtud, või kes lahendab nüüd probleemid, mida enne sotsiaalpedagoog? Tsirguliinas oli sotsiaaltöötaja ja psühholoog ühes isikus, kusjuures ta tegi ka kõikide õpetajatega tihedat koostööd ja ma leian, et psühhokliima koolis oli hea ka direktori aruka tegutsemise tõttu. Meeskonantööst sõltub palju. Nii et lausa uskumatu, et see koht te koolist ära kaotati. Pole siis tõesti mitte midagi nende aastatega muutunud, ainult väline?
Mis filmi puutub, siis mul ehk huvi olekski, ent aega pole - on muudki veel huvitavamat.
Inimesele ei sobinud see töökoht ja juhtkonnale ei sobinud see inimene. Umbes nii need konfliktid tekivad.
Tegelikult peaks koolis olema selline psühholoogiline-pedagoogiline abi, kus õpetaja saaks konkreetses situatsioonis konkreetse õpilase(õpilaste, klasside)puhul väga konkreetset ja kiireloomulist abi ehk sekkumist.
Aga ei - ise pead hakkama saama, ja veretult, ilma oma närve rikkumata, häält tõstmata, tulemuslikult. Selles seisneb pedagoogiline meisterlikkus ja isiksuse mõjukus.
(Muide, mis on sõna "Mõjuv" antonüüm? Ühes töös vaja teada)
Antonüüme: mõjutu, toimetu, mitteaktiivne,asjatu, tühipaljas, ebaefektiivne, ebatõhus, kasutu, toimetu
Post a Comment