Õppisin siis ülikooli viimasel kursusel. Ühel sügisõhtul tuli keegi välja ettepanekuga, et lähme õunaraksu. Kesklinnas ei teadnud õunaaedu olevat, seega sõitsime linnaliinibussiga Veerikule. Korjasime kotid täis, kui ühele koerale vahele jäime. Oli teine vaikselt lähedale hiilinud. Ma ei mäleta täpselt, kas kedagi jalast naksas ka. Jooksime maailmarekordilähedase ajaga aiast kaugemale, selja taga kuulmas omaniku sajatusi.
Ega see ilus tegu olnud. Veel aastaid hiljem meenutasime ja arutasime, et kui oleks ikka totaalselt peremehele vahele jäänud, oleks võibolla ülikoolist välja visatud. Aga õunaisu oli nii suur.
Nüüd tänane lugu. Tulin poest, rattaga. Mõtlesin, et sõidan oma kunagiselt aiamaalt korraks läbi. Vaatan, kas seal vanade puude all on ka õunu natuke. Et nii isu on.
Kunagi ammu, üle 30 aasta tagasi rajas minu isa õunaaia. See oli ühe suure talumaja juures (aias). Me kasvatasime seal ka köögivilja ja maasikaid. Omal ajal. Vanaperenaisega olid suhted sõbralikud - ta kutsus tihti kohvi jooma ja pakkus kooki ka kõrvale.
Siis tuli meil oma riik tagasi, aga perenaine ütles, et sest pole midagi, ikka võime tema aias oma väikest aiamaad pidada.Siis suri minu isa ja veidi hiljem ka perenaine. Ma ei tahtnud üksi enam põldu harida, nii jäigi kõik sööti, välja arvatud õunapuud, mis olid veel täis elujõudu. Korjasime sealt ikka õunu ja saagirikastel aastatel tegime õunamahla.
Viimastel aastatel on sinna talumajja (mis on rehielamu tegelikult) elama asunud üks vanamees - ma kahtlustan, et juudi rahvusest (see pole muidugi põhiline). Ta on vist peretütre elukaaslane või manuline, ei teagi täpselt. Olevat kusagilt Venemaalt tulnud. Peretütart pole ma kaua näinud, ainult vanamees tosserdab seal ringi.
Olin just mõned õunad sõstraroosa alt pihku korjanud, kui äkki vanamees kõpsti mu kõrval (minust pikem küll pold!) ja karjub, sõimab vene keeles. Mul ei tulnud hoobilt kõik sõnad meelde, aga püüdsin ütelda, et võtan natuke söögiks, et minu isa istutatud puud.
"Eeta majaa zemljaa!" karjus ta.
Nii ülbe olin ma küll, et õunu tagasi maha ei visanud. Muidugi, ma ei vabandanud ka. Kui ta poleks kõigest kõrist mu peale karjunud, vaid küsinud rahulikult, mis õigusega ma seal toimetan, oleks mul meelde tulnud ka ilusad vabandavad sõnad vene keeles - prostite požaluista, jaa bolše ne buudu....
Ma küll poleks kellelegi keelanud neid mahakukkunud õunu, mida oli seal kui loogu maas.
Pildil õunad, mida pakuti lahkelt ühest teisest kohast, kus eelmisel nädalavahetusel külas käisime.
4 comments:
Nii naljakas! Aga ma oleks tahtnud näha, kuidas pisike juudivanamees sind taga ajab ja sa ta eest nooruslikult silkad, õunarida järel!
:D
Nendel õuntel on nüüd kohe teine mekk, onju!?
See aed on meile ikka väga oluline, lapsepõlvesuved olid seal, igasuguseid põnevaid mälestusi on sealt. Kas kasvuhoonest ja küünist on ka veel midagi alles? Kunagi olid seal ju ka lambad? Ja vanaema Aino suri seal, lillepeenra kõrval? Taat oli selline mõnus hingelt aednik...Oijah. Ei kujutagi ette, kas suutsid kogu seda asja huumoriga võtta. Mul on alati maha mädanema jäävatest õuntest kahju, eriti kahju võiks siis olla, kui oma isa istutatud.
Mul polnud mingit valikut, sest see aed või osa aiast ei kuulu tõepoolest ju enam meile. Aga kenamat suhtumist oleks küll soovinud. Õunu olid puualused täis, mul polnud isegi kilekotti, võtsin ainult kahte kätte umbes 6 õuna.
Aga ma lähen ükskord veel, hiilin enne, ega vanameest näha pole.
TÖÖKAASLANE,VENELANE,RÄÄKIS SELLISE LOO,ET SÕITNUD TEMA JÕELÄHTMEL AASTAID ÜHEST AIAST MÖÖDA,KUS ÕUNAPUUOKSAD PIKALT ÜLE AIA JA ALATI MAA UBINAID TÄIS JA SINNA NAD ALATI JÄÄNUD JA MÄDANENUD.ÜKSKORD PEATANUD TA AUTO JA ASUNUD KORJAMA.KOHE KARGAS VÄRAVAST KURI EESTI PERENAINE,ET "MINU-MINU JA PANE TAGASI".PANIGI.SEAL NEED ÕUNAD SIIS MÄDANESID EDASI NAGU ALATI,KEEGI NEID EI KORJANUD KA HILJEM...
Skarabeus
Post a Comment