Valdo Pandi fenomen

Pildil Ene Hion ja Valdo Pant (netist)
 Lugesin Ene Hioni kirjutatud Pandi-raamatut ("Valdo Pant- aastaid hiljem" 2013)
Ennekõike köitis mind Hioni mahlakas keel ja elav käsitluslaad. Ainult need Pandi pikad tsitaadid ja reportaažid  jätsin lugedes osaliselt vahele, sest mis on ette nähtud kuulamiseks, ei tarvitse köita lugemisel. Pealegi tundus mulle Pant juba "tookord" natuke sentimentaalne ja liiga kujundlik. Tänapäeval ollakse palju lakoonilisem ja asjalikum. Ma ei teagi Pandiga võrreldavaid ilukõnelejaid praegusest ajast.
Muidugi oli mammut "Täna 25 aastat tagasi" (313 saadet) oma ideelt ja teostuselt geniaalne. Vaevalt suudaks seda keegi üldse ületada.

Pandi puhul rõhutatakse pidevalt tema karismaatilisust, mis köitis nii naisi kui mehi.  Sealjuures seelikukütt ta polnud, oli ühe-naise-mees. Elsakene, kelle elukäiku polnud teosest võimalik lõpuni jälgida, ei olnud just ideaalne naine. Ainukene poeg Ville "kadus" ka kuhugi, oli paar vihjet tema raskele haigusele (oleks praegu 47aastane). Naistest Pant suurt ei arvanud, õigemini ei pidanud ta naiste võimeid meeste omadega võrreldavaks. Pandi suurim kompliment naisele oli - mõtleb nagu mees. (lk 68)

Mind kui mitteajakirjanikust lugejat huvitasid eraelulised seigad väga. Ei teadnud, et Pandil oli 3 venda, kes olid kõik väga mehised ja meeldisid tüdrukutele. "Pantide pere poisid olid musikaalsed, head joonistajad, pikka kasvu ja lokkispäised. Ilo puhus orkestris esimest kornetit, Kalju alti, Valdo mängis ksülofoni ja viilulit. Pesamuna Uno tahtis saada trummimeheks."(lk 31)
Paraku jäi nende kõikide elu liiga lühikeseks. "Nõukogude režiim muutis selle perekonna elu juurteni."
Valdo Pandi ametlik haridus jäi väga napiks- kõigest 9 aastat, aga ta oli üks erudeeritumaid mehi tolleaegses Eestis. Juba koolipoisina huvitas teda sõjaajalugu. Ta olnud andekas mitmel alal, muuseas ka käelistes tegevustes.
Noore mehena töötas ta õpetajana ja NB! andis Kohtla-Järve koolis tunde ka abituuriumile, olles ise kõvasti alla  20.
"Tema sarm oli erakordne. Naeratus oleks võinud relvad käest võtta isegi prokuröril. Ta oli kõikjal oodatud, ta püsis loomulikul moel tähelepanu keskpunktis." (lk 45)
Tundub lausa ime, et Pant, kes oli teeninud Eesti Leegionis, istunud vangis ja filterlaagris, olnud KGB nuhkide lemmikobjekt, suutis siiski seda, mis ta suutis. Pant kirjutas vastavalt vajadusele oma elulugu ümber, kohendades aastaarve ja võltsides fakte, selline sogamine tundub praeguses ajas nii kummaline.
Pant oli viletsa tervisega juba noore mehena, haiged kopsud, mille paranemisele ei aidanud kindlasti kaasa see elustiil, mida ta harrastas. Mida rohkem  elu lõpu poole, seda rohkem alkoholi ja ahelsuitsetajana läks tal 40-60 sigaretti päevas. Pant suri enne 49aastaseks saamist.
Siiski on hämmastav tema tohutu töövõime ja jõudlus: lisaks igapäevasele põhitööle televisioonis veel dokfilmide stsenaariumid,  nukufilmid, mängufilmid,  näidendid. Peale selle jäid Pandil lauasahtlisse ideekavandid, näidendite  käsikirjad, pooleliolevad tööd. Mida oleks see mees jõudnud teha tänapäeval, kui uusmeedia on nii kaugele ja kõrgele arenenud, et käsitöö asemel saanuks veel rohkem süveneda ja laieneda?

Kes oleks üldse Pant meie uues Eestis võinud olla?
( Muide, Hion võrdleb Panti olemuse ja arhetüübi mõttes Märt Avandiga, et sama karismaatiline. Hm, vanaproual on silma ja maitset:)

Kui hakkasin siia pilti vaatama, leidsin palju vastakaid arvamusi Pandist ja  tema raamatust. Üks on siin.