Kõigepealt kirjad ajast, kui arvutist ei osatud undki näha. Kursusekaaslaste naljakad kirjad, poiste sõjaväest saadetud kirjad, üks pikk kirjavahetus, mis lõppes eimillegagi, esimesse töökohta maha jäänud heade sõprade kirjad. Sadu kirju.
Mida nendega teha, kui hakkad kolima?
Mõne võiks ju alles jätta, aga milleks. Ükskord on nad nagunii kellegi jaoks tühipaljas praht.
Kõik suurde musta kotti ja jaanitulle! Kas on paremat aega põletada mälestusi, kui aasta pikimal päeval, kui ööd peaaegu polegi!
Nüüd on jäänud sorteeerida veel karbitäite viisi fotosid.
Eh elu!
Pilt võetud netist ja ei ole selle looga otseselt seotud.
11 comments:
Anna mulle, ära põleta ära!
Muidugi anna Epppppule. Vajadusel pane mingid kirjad ja fotod (kommentaaridega!) pitseeritud kingakarpi - teada küll, miks. Selline suletud isikfond nagu mitmetes arhiivides.
Kolimiste puhul on alati probleemiks esemelised mälestused. Aga kas nüüd sedasi, et KÕIK on uus septembrikuus...?
Epp, hilja! Aga Sind need kirjad poleks huvitanud. Lähedaste inimeste kirju, sh ema omi, ma muidugi ei põleta.
Hundi ulg!
Mul on veel palju väärtuslikku, muidugi mõista ei põleta ma kõike, aga mingi valik tuleb teha.
Maisest varast, mil puudub emotsionaalne ja ka praktiline väärtus, tuleb loobuda. Paratamatult.
Kõik on uus juba augustikuus!
Ma ükskord põletasin ka. Siiamaani kahetsen. Õnneks on ema kohver alles. Tegelikult ju üksainus kohver, ikka kuhugi ära mahub...
Mine tea, mis see õige on. Mina mõtlesin nii, et need kirjad, mis on adresseeritud mulle, minu järglased ei tea ega tunnegi neid inimesi, on üksnes minu otsustada. Aga sugulaste kirju (onud, vanavanemad, lapsed jm) jätsin valikuliselt alles. Tõesti, mul on neid kirju liiga palju. Neid on veelgi, sest ma olen eluaeg üks grafomaan olnud.
Nähh! Nüüd tuleb nii välja, nagu oleksin ise neid kirju endale saatnud!!! Tegelikult on ju iga kiri mõnes mõttes ka vastus või siis küsimine, kusagil on iga kirja jaoks paariline. Ja mine tea, mis saatus on tabanud minu kirju.
Mina võtsin end kokku ja umbes pooled toksisin arvutissee ümber + mõned käekirja näiteks skännisin. Kunagi, kui vanaks jään, siis teen avalikuks ja jõuan ilmselt ka ülejäänud digitaliseerida.
Pole midagi naljakamat, kui lugeda vanu kirju.
Tõesti kahju, et kirjad Epuni ei jõudnud. Need on ju ikkagi juba osake ajaloost ja järeltulijate jaoks huvitavad.
Oled hakkaja ja tubli ning sirgeselgne ja tore on teada saada, et Su elumuudatuse rada kenasti kulgeb.
Jätkuvalt säravat vaimu!
Helve, ma olen tegelikult jube inertne kuju. Kui asjaolud ei aitaks kaasa ega sunniks takka, siis ma vist ei liigutakski ennast.
Nüüd olen rõõmus, et kolimise plaan on käima lükatud. Täna sain kaubale, et ülejääva mööbli annan valda, kus üks pere põles puupaljaks. Sinna lähevad ka vatitekid ja suured padjad ja võibolla ka riideid ja nõusid. Ise tullakse järele. See on tohutu kergendus.
et tarbeasjad kasutamist leiavad on tõesti suur kergendus. Olen ise nendega pidevalt kimpus - ikka on üle
muude asjadega on juba kahtlane - näed kui palju siingi eriarvamusi ja tegemisi. oeh, millal me juba nii vanaks saime, et meie noorusaeg kirjade näol mälestusteks on muutunud?
Või on tõesti kirjad paberil juba nii kaduv ja säilitamist väärt?
Ise olen nõutu kui keegi oma blogi lukku paneb ja seal ka minu kirjavahetus oli. Sest eks ole ju kommentaarid ka lühikirjavahetus st. jälg. Täpselt nii nagu sina küsid: ei tea, mis on tabanud minu kirju?
Tegelikult pole vanad kirjad mingi praht ka nende jaoks, kes asjaosalisi ei tunne. Ma leisin aastaid tagasi kodukandis ühest tühjaks jäänud lagunevast talust kirjad, mida keegi Jaan Siberist oma perele oli saatnud. Väga huvitav ajastut kajastav ja ehe lugemine oli. Ja siis leidsin ema kirjad, mida ta peigmees Harri talle samuti Siberist saatis. Ema oli mulle sellest Harrist rääkinud, aga mitte kirju näidanud. Mu ema jõudis enne mu isaga abielluda, kui Harri koju tagasi jõudis... Väga haarav lugemine oli. Naljakas tundus algul pöördumine, et "sina, tüdruk..." mu 30-aastasele emale. Mis tüdruk ta enam oli :P Aga kui mõtlesin oma 30-aastasele tütrele, siis sain aru, et võib küll nii öelda, eriti selline inimene, kes teda nooremana oli tundnud.
Aga sinu otsus kirju põletada on ikkagi eelkõige su enda sisetunde küsimus. Küllap tegid õige valiku.
Post a Comment