2013-07-06

Elukutse needus

Kui mu sõbranna läks pensionile, hakkas ta aasta varem läbi vaatama oma pabereid (töötas juristina Eesti pangas) ja neid jõudumööda hävitama- lasi läbi paberihundist. Ta hoiatas mind - see lõik on kõige raskem, nimelt otsustada, mis on veel vajalik, olgu tal siis mis tahes väärtus. Ja veel ütles ta, et paratamatult tuleb läbi teha mitu ringi. Esialgne valik ja lõplik valik.
Mina ei ole jurist, aga võin kinnitada, et õpetaja amet on sama hull või hullemgi veel. Olen jõudnud faasi, kus juhe jookseb kokku, tekib lühis. Kuidas  ja kuhu ma viskan asjad, mida olen oma töös pidanud tähtsaks ja hädavajalikuks? Kõik need testid, konspektid, väljaläiked, temaatilised kaustad, näidistööd, koolituste materjalid jne jne
See pole mingi käsitsi kirjutatud materjal, vaid kvaliteetpaberil. Kesse tänapäeval käsitsi midagi teeb!! Kui palju puid on maha võetud, et mina saaksin oma tähtsaid  pabereid välja printida ja õpilaste jaoks paljundada! Kui palju inimtunde vaimset tööd on selle kõige taga!
Ja nüüd viskan tulle!! Süda tilgub verd.
Omaette kroonika ja ajaloo moodustavad õpetaja päevikud, mis vähemalt minul olid igal aasta eri värvi ja sisaldasid tunniplaani ja muu säärase kõrval ka kogu igapäevaeluks vajalikku infot, päeva kommentaare, märkusi ja tähelepanekuid. Üldse oli see minu jaoks nagu mälu protees.
Kuna sahtlite ja kappide- riiulite üldpind väheneb uues kodus katastroofiliselt, siis pean tegema radikaalse otsuse.

Unikaalne leid!
Leidsin oma ema kirjad suvest, kui meie pere hakkas kolima Abjast Suure-Jaani. Need olid saadetud papile-mammile ehk siis  minu  vanaemale- vanaisale.  Kõik viis last olid juba olemas, noorim alles pooleaastane. Isa oli juba käinud kohta vaatamas, korterit veel ei leitud. Tol ajal varustas  õpetajaid korteriga linna täitevkomitee (võin vahelepõikena öelda, et korteriturg oli olematu või väga vilets, meie lapsepõlvekodus elati äärmises kitsikuses).
Nüüd mõelge - need kirjad on kirjutatud suvel 1953. Neid on alles hoitud läbi mitmete kolimiste ja põlvede.

5 comments:

sille said...

Ära igaks juhuks väga hoogu satu! :)
Üks mu ema sõbranna läks ka pensionile. Jagas kõik oma asjad laiali, sest tal neid enam vaja ei lähe. Nüüd (paar aastat hiljem) töötab jälle õpetajana, sest polnudki kodus vist väga huvitav. Nüüd korjab tasapisi oma laialijagatut tagasi. :)

kiilakas said...

Veel: on selline põnev seade nagu skänner.

Emmeliina said...

Sillel õigus - anna asjadele aega. Kas koolis ei olda huvitatud?

Aga need vanad kirjad on küll varandus. Kui sa poleks kolima hakanud, siis oleks need veel kauaks peitu jäänud :P

helle said...

Koolis oli teine suurkoristus - kõik minema! Jäi sinna minust maha samuti mitu suurt musta kotitäit pabereid.
Aga ka suur seinakapp, kus on tõesti uunikume. Kui kunagi keegi otsustab teha kooli muuseumi, siis sealt saab huvitavaid asju.
Ega ma arutult ka hävita- näiteks olen viinud linna raamatukokku õpilaste uurimistöid( mina olen juhendanud), vanu fotosid (haruldusi) jms
Aitäh kaasa elamast!
Täna tegelen albumitega. Kirjutan sellest eraldi.

joanamari said...


Kui mina õpetaja ameti jätsin , tassisin kõik tööjuurest ära, mis minu kogutud- korjatud- valmistatud.
Toppisin nad kaustadesse kastidesse ja seisavad lae all riiulis, ma pole neisse enam vaadanud ega neid lugenud, neis oli nii palju valusat ja haiget tegevat.
Ära visata ka ei raatsinud, ikkagi nagu elutöö või nii.
Hakkab tasapisi lahkumise valu ja kibedus mööduma, aga kui meelde tulevad seigad, siis mõned teevad ikka haiget ja mõned seigad, mis tol hetkel olid väga traagilised, teevad puhuti isegi praegu nalja. Sõbrad on öelnud , et võiksin oma tööelust raamatu kirjutada, et saaksin nagu maha ära panna need asjad.
Ma ei ole seda ette võtnud, sest ma ei taha seda kõike jälle läbi elada.
Olen ka elus mitmeid kordi kolinud, see viimane oli ikka hirmus, ei taha üldse meenutada.
Ole terve ja ilusat suvepealinnas elamist