2019-03-03

Vargamäe film

Üks sõber ütles pärast filmi "Tõde ja õigus" vaatamist, et ta ei mäletanud kooliaegsest lugemisest, et Andres nii julm oli. Mina ei olnud siis veel filmi näinud.

Aga on 2 episoodi, mis mind lugemise ajal on iga kord hingepõhjani vapustanud.
(Mitte see, et Pearu tuli joobnuna kõrtsist  ja hakkas siis asja eest, teist taga märatsema ja peksma, sest tema tahtis näidata, mis tema võib.)

* Andres peksis Marit südapäeval keset õue, kui Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles. Peksmist juhtus pealt nägema väike Indrek, kes langes Mari ette maha ja haaras ema jalge ümbert kinni.  Andres lõi vemblaga  kõigest jõust, Mari seisis tummalt paigal, justkui oodates, millal tuleks hoop pähe, mis kustutaks teadvusest kõik - kogu Vargamäe ta viletsuse ja õnnetusega. (XXX peatükk)

** Kallil jõuluõhtul olid suuremad lapsed sõitnud  kirikusse, kuna Andres ja Mari jäid kahe väiksemaga koju.  Andres luges parajasti palveraamatust ette, kui eestoast kostis kahtlane kolks. Edasist peab ise teosest lugema (XXXIV). Vaene teisepere koer Valtu. Kas tema süü oli ikka õiges proportsioonis karistuse määraga?  Andres peksis viha ja ägedusega, hoopidel ja vahenditel ei paistnudki lõppu tulevat. Külm vesi, kuum vesi. Ime, et loomal eluvaim sisse jäi.

Ma kartsin neid episoode kinos näha. Olid küll olemas, aga veidi pehmendatud. Mari peksmine toimus hämaras läbi vihmasaju ja kestis vähe. Valtu jooksis küll teisepere toas jõuluõhtul ringi ja Andres ajas teda taga, aga lõpus hiilis karvane koerake tünni tagant välja rõõmsa näoga - ta vist ei saanud eluaegset traumat!!

Mulle nagu paljudele eestlastele oli see kaua oodatud film. Lugesin nüüd ka esimese osa uuesti läbi. Nii palju oli asju, mida enam ei mäletanud. Filmi tahaks veel korra kinos näha. Võib-olla jälgiks siis ka droonivõtteid, vanutatud v vanutamata rõivaid ja vanameeste habemeid.
Valdav tunne  - heldimus. Siiani veel.

Lisatud 19. märtsil 2019
Lugesin Manjana blogist, et talle see film ei meeldinud.  Eks see on tõesti igaühe  sisetunde, maitse, eelhäälestuse, hariduse jm asi, miks miski väga meeldib või mitte üldse ei meeldi või natuke ikka meeldib, aga mind paneb imestama, et inimesed ehk kinokülastajad jõuavad vaadata ja oskavad märgata selliseid asju, nagu et Krõõdal olid kulmukaared liiga ära sätitud või jalakarvad raseeritud või et Andrese osatäitja Priit Loogi juuksed olid filmis helendatud!! Ja et katused polnud õiged!?  Tiina Lokk kritiseeris esimeste seas, et pilved ei liikunud taevas (droonifotode eripära) ja vanameeste habemed olid liiga koledasti tehtud.
Minu jaoks need argumendid tõsiselt võetavad pole. Küll võib aga nendest aru saada, kes teost ei tunne, sest pole seda kunagi lugenudki, või pole kooliajal tuhkagi mõistnud.
Mul käis siin ükspäev üks abiturient riigieksamiks ette valmistumas. Küsisin, mis raamatuid ta viimasel ajal lugenud on (pidasin silmas koolis läbivõetavaid). Mitte ühtki! Küsisin, kas "Tõde ja õigust" on näinud? Ei ole! Lugemisel ei saanud ka asjale pihta. Natuke luges.
Ega ta selle pärast halvem inimene ole, arvan ma. Aga kahju on, et nii on.

Tammsaare ei ole igaühele.

11 comments:

tegelinski said...

Lähen täna vaatama...

neiud ärevil said...

Just jõudsime kinost koju ja muljed on seinast seina.
Mul on koera hirmunud pilk veel praegugi silme ees. Panin silmad kinni ja ei tahtnud vaadata.
Hea, et kõike ei olnud nii peensusteni lavastatud.
Raamatut olen mitu korda lugenud ja kõik oli veel meeles.Mõned asjad on pisut teisiti, aga karakterid olid hästi tabatud. Meeldis ka see, kuidas tegelased olid vanemaks tehtud. Kõik oli nii loomulik. Isegi need soonilised käed.Mõtlemisainet on igatahes pikaks ajaks.

konn, lendav konn said...

Ma soovin ka veel kord suurelt ekraanilt vaadata. Esimesel korral oli emotsioon üleval ja stoorit väga ei jälginud. Samas pole ma kunagi Andrest plussiks ja Pearut miinuseks pidanud - koolis oli tugevaim raputus Jussi vabasurma viimise käik. Nüüd, ise ka juba vanema mehena, arvan ja tean, et elada tuleb pigem Pearu kombel - mõõdukalt tööd, easy living värki ja pisut koerust. Muidugi - kurjaks ei tohi minna, ei piibliga, ei ilma!

sjgelle said...

Varasemas käsitluses idealiseeriti Andrest - ikkagi peremees, kellel oli tugev visioon- jõukas talu kõige selle juurde kuuluvaga. Viimasel lugemisel olid mu silmad justkui avanenud.
Maretis näeb Andres kadunud Krõõta. Õnnetu mees. Palju õnnetum, kui ma kunagi varem oskasin mõelda.
Priit Loog tegi väga hea Andrese.
Soovitan lugeda veelkord läbi esimene osa. Nagu maskid oleks langenud!

tegelinski said...

Jep. Kui raamat üle lugeda, saaks ehk detaile juurde. Praegu jäi filmis olemata hetk (lausa ootasin), kui Andres käskis Maril Liisile kaasavara pakkida, ikka õndsa Krõõda esimene laps.
Oli see ikka raamatus sees?
Film oli muidugi väga ilus. Silmale.
Hingele tegi haiget...

sjgelle said...

Ma enam ei mäletagi, kui palju filmis Liisi lahkumist Vargamäelt näidati.
Raamatus oli nii, et Joosepile anti kaasa hobune, paar lehma, mõni lammas ja veel kribu-krabu. Seepeale ütles Andres Marile, et peaks ikka ka Liisile midagi kaasa andma, tal on selleks õigus, sest Krõõt ometi tõi varandust Vargamäele kaasa.
Andres käskis Maril anda, sest tema ise poleks ju seda saanud teha. Liisi sai lehma, härjavärsi, paar lammast talledega, noore hobuse ja aidast söögikraami. Andres oli selleks ajaks kodust ära läinud, kui Liisi ja Joosep kaasavarale järele tuli.

Nii raske oli Andresel andeks anda, kuigi südames vist tegi seda.

tegelinski said...

Olen näinud erinevaid lavastusi, seepärast mõni lause on mällu jäänud. Filmis oli see minek vaid väike episood. Kuhu Liisi filmis üldse läks, ma ei saanudki aru. Algul mõtlesin, et Orule... aga vist ikka mitte.
Ja mõnes kohas oleks tahtnud, et all oleks eestikeelne tekst (mitte inglisk.), mingid mõtted läksid kaduma.

Bianka said...

Minul ka film nüüd vaadatud. See on tõesti hea film ja need nimetatud detailid, kulmud või habemed, mind küll ei seganud. Üks koht oli minu meelest veidi segane. Kui Andres oma poegi teele saatis, siis esimene kord omavahelist juttu ei näidatud ja see pidi Mari poja Andrese kroonu saatmine olema. Teine sarnane stseen oli Andrese meenutustes, see oli jutuga ja ma pole kindel, kas seekord lahkus Indrek (sest ütles, et vaevalt ta tagasi tuleb) või oli ikkagi tegu Andrese mineku lahtirääkimisega. Oleks võinud poegi nimepidi kutsuda, mina neid noori mehi ei jõudnud eristama hakata, neid näidati ju vähe.

Manjana on linnainimene, tal pole ilmselt maatöö ega talueluga sidet ega mälestusi lapsepõlvest vanaema juures. Kardan, et sama lugu on paljude tänapäeva noortega, neid see lugu ei kõneta, sest pole ühisosa. Mind vapustas arusaamine, kui raske see oma elu alustamine tookord oli.

Ja ma absoluutselt ei mäletanud, et Andres nii julmaks muutus. Ei ole vanu kirjandeid ka enam alles, ei saa vaadata, mille üle ma tookord arutlesin. On sul näiteks tuua omaaegseid kirjanditeemasid selle kohta?

helle said...

Bianka! Aitäh, et kirjutasid.
Mul hakkab juba üht-teist ähmastuma. Mõlemas episoodis oli ikka noor Andres, keda saadeti kroonu. Seal lõpus oli nagu mingi tagasipöördumine ka alguse juurde (Andres koos Krõõdaga Vargamäele sõitmas). Indrek oli selles filmis väike, luges ajalehte, korraks näidati.
Indrekul ja Andresel suurt vanusevahet polnud. Andres oli Krõõda poeg ja Indrek Mari oma. Nemad omavahel läbi ei saanud. Ma märkasin, et filmis lõpupoole hoidis Mari kuidagi oma külge.
Teoses oli ju nii, et Indrek viskas kogemata emale kiviga külge, kui Andres teda narris.
Indrek läks kodust õppima juba poisikesena (filmis seda polnud).
See Liisi ja Joosepi liin jäi ka filmis kuidagi katkendlikuks. Kui juba, siis oleks võinud ka Liisile kaasavara andmise stseeni sisse panna.
Aga noh, kõik ei mahu, aga see, mis oli, mõjus.

Meie kooliajal väga seda Andrese vägivaldsust ei rõhutatud. Rohkem ikka töökus ja siis halva asjana see Piibel, mis tegi südame kalgiks.
Ma mäletan, et kirjanditeemadeks oli kas peremeeste vastandamine või siis Vargamäe naised või vanade ja noorte suhted.
Ma kirjutasin ülikooli sisse astudes kirjandi Tammsaarest, aga ka ei mäleta täpsemalt.

Mulle tundub, et sel vanal kaugel ajal, kui elu oli nii raske ja rõõmutu, oli seda perevägivalda ikka palju rohkem. Lapsed said ka, aga tol ajal oli see kasvatuse üks osa. Mitte nii, nagu tänapäeval, et laksugi pepu peale ei tohi anda.

Bianka said...

Mulle tundus, et Krõõda poeg oli Indrek ja tema oli vanem, kes esimesena kodunt lahkus. Aga kui tema lapsena läks, siis olid tõesti mõlemad filmi lahkumissteenid Andresega. Ma arvasin, et Indrek oli see, kes arvas et ta ei taha tagasi tulla. Ju siis Andres arvas samamoodi.

Eks see oligi aeg, kui naine oli nagu mehe omand ja tal polnud kuhugi mujale minna. Pearu ju peksis oma naist alailma. Aga Andrese kurjaks minek ei ole minu arust ainult Piibli süü, vaid selle põhjustasid kõik asjad kokku. Algul oli ta täis entusiasmi, kuidas elu raske tööga aina paremaks läheks. Siis aga tuli hakata maid jagada Pearu kiusuga, kuhu ta liiga sügavalt sisse läks, lootes et õiglus võidab. Pettumus oli ka see, et Krõõt sünnitas aina tütreid ja kui oodatud poeg tuli, siis läks hoopis Krõõt ise. Ka Mariga ei laabunud elu nii, nagu Andres lootis. See et ta oma kibestumise elas välja naise, laste ja kasvõi naabri koera peale, on vale, aga ilmselt ei leidnud ta teist väljundit. Eks sellist pettumust, et miski elus ei lähe nii, nagu loodetud, kohtab ka tänapäeval.

Hakkasin uuesti "Tõde ja õigust" lugema, aga pole veel eriti kaugele jõudnud. Kusjuures filmiga võrreldes tundub uimasem. Mis tähendab, et filmis on sündmustikku hästi osatud kontsentreerida, kaotamata samas üldist atmosfääri.

helle said...

Loe raamat läbi, siis räägime uuesti.
Ivo Felt arvas, et peaks tegema seriaali, sest neil jäi nii palju materjali üle ja saaks veel juurde ka filmida.Ei tea, kas see oli tõsine jutt!!

Krõõt suri pärast poja sündi, sest poeg oli liiga suur ja Krõõt kurnatud. Poeg sai nimeks Andres. Ta oli kogu aeg füüsiliselt tugev ja selline, keda Pearu oleks oma pojaks tahtnud. Ta läks sõjas kaduma.
Indrek oli Andrese ja Mari esimene ühine laps, sündides selline sinine ja viril. Ta oli eriliselt kiindunud emasse ja osa pilte ongi teoses justkui Indreku silmade läbi(arvatavasti kirjanik ise!), näiteks see, kuidas Andres peksis Marit keset õue.

Lugesin praegu uuesti raamatu esimese osa lõppu.
Ma mõtlesin, kui filmi vaatasin, miks algusesse tagasi pöörduti. Aga raamatus oligi nii, et Andres saatis poja ära ja jäi üksi mõtlema selle üle, kuidas nad Krõõdaga Vargamäele tulid...

Mulle meeldib see väga, et film tehti nii täpselt raamatu järgi. Ainult seda ma ei tea, kust see algusmonoloog ja lõpusõnad on võetud.