Ma pole muidugi ainus, kellele Jane kurb saatus hinge läks.
Lugesin läbi ta blogi, millele enam iialgi lisa ei tule. Hakkasin lugema, nagu need postitused on. Viimane kõige lõpus. Ja siis ajas tagasi algusesse.
Meedia vahendusel oleme kõigega kursis- kuidas haigus avastati (põhiliselt pani Jane ise endale esmase diagnoosi dr Guugli abiga), kui kiiresti kõik allamäge läks ja kuidas sündis mõte Šveitsi minna abistatud enesetapule. Jane kirjutab värvikalt. Kui kõik ei oleks nii lõpmata kurb, võiks isegi naeru pugistada Jane eneseiroonia üle.
Praegu pole me veel näinud, mida lisandab tänane "Pealtnägija", kes Jane elu viimast aastat on jälginud ja vaatajaid kursis hoidnud.
Eks igaühe elus tuleb ette raskeid päevi, ängi, haigusi, kaotusi ja ebaõnnestumisi, aga enamasti on ka lootust (Lootuste maal talve pole- vanasõna) ja leppimist, et on, nagu on, elame edasi.
Kuni ise pole midagi nii traagilist üle elanud, ei oska millegagi võrrelda.
Vaatasin eile ETV pealt Soome haiglaseriaali "Pulss", kus üks episood oli ka ALSi põdeva naisega, kes oli teinud enesetapu, millest ta aga päästeti. Esialgu tundus, et ta tahtiski seda (et päästetaks!), aga selgus, et tegu oli lihtsalt valearvestusega. Ja siis aitas haiglas (EMOs) töötav paar - arst ja õde- tal elust lahkuda. Lihtsalt. Nagu Janegi rääkis, et ise peab suutma ampulli pealt korgi ära keerata (filmis vajalikku nuppu vajutada).
Ma ei saanud kaua und, mõtlesin, kas Soomes ongi see nii lihtsalt võimalik. Või kas see peakski olema võimalik lahendus, kui inimesel pole enam mingit lootust ja meditsiiniliste vahenditega elus hoidmine on pigem ressursi raiskamine ja niigi vaevatud haige ja tema lähedaste piinade pikendamine?
Kas keegi teab?
Edit
Vaatasin ka eilset "Pealtnägijat".
Kui enne kahtlesin, kas ikka tasub näidata nii raske teekonna lõppu, siis pärast PN saadet mõtlen ma teisiti. Ja on hea, et seda teemat ei noppinud üles Katrin Lust oma "Kuuuurijaga", kelle lemmiktemaatika on õudu tekitavad krematooriumi-saated.
https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi
Teemad
- aeg (91)
- algus (18)
- Annaliisa (8)
- astroloogia (4)
- blogi (32)
- eh elu (67)
- film (29)
- fotojaht (27)
- hea nõu (12)
- hingele (5)
- ilus maa (5)
- inimesed (22)
- intervjuu (1)
- iseendast (14)
- isiklik (7)
- Jaan Kross (4)
- kirjandus (24)
- kodu tänav (1)
- kodukoht (3)
- koroona (6)
- kus käisin (7)
- lapsepõlv (9)
- laul (1)
- Leelo Tungal (5)
- lemmiklaul (6)
- lihtsalt (9)
- lihtsalt elu (85)
- lilled (9)
- lugemine (8)
- lühidalt (18)
- luule (26)
- mälestus (34)
- mäng (21)
- meedia (32)
- meem (5)
- midagi ilusat (9)
- mõtted (60)
- muusika (12)
- niisama (35)
- pilt ja kommentaar (24)
- poliitika (12)
- reis (18)
- see suvi (64)
- soovid (6)
- Tammsaare (6)
- teater (15)
- tele (3)
- test (2)
- tühi-tähi (20)
- tunded (6)
- väikelinn (33)
- video (46)
10 comments:
Kui kuulsin, et "Pealtnägija" käis Janega tema viimasel reisil, pidin toolilt maha kukkuma. Kuradi raisakullid, viimaseid hetki filmimas! Mida lapsed peavad aastate pärast mõtlema, kui taas ja taas seda teemat netist avastavad??? Peale 2007. aastat ketrasin ja ketrasin oma peas isiklikku pisikest draamat ja olin mitu aastat zombi, 2013. olin juba targem - ei filminud ega vaadanud. Lihtsalt keerasin kinni ja õigesti tegin.
Ma saan aru ja aktsepteerin inimese viimast otsust, aga ei saa ega tahagi aru saada meedia poolt sündmuse puššimisest. Kas selleks, et üha rohkem inimesi mõtleks abistatud enesetapu peale? Ei saa aru.
Tubli, Konn. Vahel mõtlen: hea, et ma omal ajal ajakirjandusse sisse ei saanud, ma poleks konkurentsivõimeline.
Kõik need meediakajastused (mitte ainult PN) on olnud ühed suured klikikogujad. Eriti muutusid agarad kommenteerijad aktiivseks nagu herilased, kui Jane oma plaani teatavaks tegi ja abi palus. No kuidas, elu on ju püha, Jumal on kõigi peale mõelnud!!!!Meedia pole kunagi empaatiavõimega hiilanud!
Kõikvõimalike uudiste kommenteerimisest: rumalad inimesed on ka interneti üles leidnud ja nad on niiiiiii aktiivsed. Pole muidugi päris õige neid rumalateks nimetada, ebaviisakas lihtsalt ja üleüldse, kelleks ma end pean ja muud sellist, aga. Just. Aga!
Surmaablastest ajakirjanikest. Nagu dementorid Potteris, veel aastate pärast hingavad seda kurba aega lähedastele näkku. Kui palju leinasid võib jääda sellepärast lõpetamata, sest inimesed ei oska, meelde tuletamine on nagu sellesse aega tagasilükkamine.
Me tegelikult ei taha teada nii rasketest valikutest inimese elus. Aga sellest hoolimata on need võimalused mõne inimese elus ühel hetkel tema ees: võta või jäta. Häid variante pole, on vaid halvad ja veel halvemad valikud.
Olen mõelnud, et kui oleksin samas seisus kui Jane, siis ilmselt oleksin valinud sama tee. Kellel on õigus kahelda selle valiku eetilisuses või õigluses? On nagu on.. nagu ütles ka Jane.
Aga ma ei tea, kas mul jätkuks vaprust see tee lõpuni käia... Temal jätkus. Langetan pea vapra naise mälestuseks ja unustame kõik need klikid ja magnetid. Minul on hea meel teada saada, et sellisest inimväärikust alandavast lõpust on võimalus enda tingimustel lahkuda
Bianka, olen iga su sõnaga nõus. Vaprus on see, mille üle Jane palju arutleb. Ise ta ennast vapraks ei pea, sest ta leiab, et vaprus avaldub valikutes, mida tal oma arvetes polnud. Tegelikult muidugi oli valida, muidu poleks ju üldse diskussiooni ühiskonnas tekkinud. Kui palju me üldse neist harvikhaigustest teame? Uku Kuut oli, kellest räägiti ja kes käis nö oma tee lõpuni. Tema oli see kristlaste ideaali "elu on püha" variant.
Ma tahaks sellest teemast juba lahti lasta, aga ei saa.
Ma jätsin koheselt kommenteerimata kui Helle avaldas. Ma tahtsin selgusele jõuda, vaadates ära PN süžee. Ning arusaamine tuli. Klikid on kõrvalnähtus. Rohkem nende ajakirjanike ja väljaannete rida, kes nn. tootsid järelmaterjale faktile.
Jane vist siiski valis, keda lähedale lasta. Ta põhjendas, miks tahab kajastust suures plaanis. Muidugi oli tagaplaanil isiklik vajadus, inimlik soov sellel raskel teel olla toetatud ja mäletatud.
Sama diagnoosiga Peeter Tooming hakkas oma hääbumist filmima. Kui see enam füüsiliselt võimalik ei olnud, palus seda teha Jüri Sillartil. Tal oli täpne ettekujutus, milline see film peab olema pärast tema lahkumist. Et teataks ja mäletataks. Jüri Sillart tegi autorifilmi "Peeter".
Ei tea, kas seda filmi üldse keegi mäletab? Tollel hetkel oli see aga emotsioon. Millal kaob seekord emotsioon ja Janest saab rida või tulp ristsõnas? Mingiks ajaks pakub tema tegu aga kindlasti mõtet paljudele.
Kohtasin Janet päev enne Vilniusesse sõitu Rakveres Aqva kohvikus. Ta oli sõpradest ümbritsetud ja nende olemine tundus siiras ja lõbus. Me ei tundnud teineteist, aga korraks pilgud kohtusid. Halavere blogi peale sattusin juhuslikult vast aasta tagasi.
Peeter Toominga maja teadis igaüks, kes läbi Haljala sõitis. Kohalikud rääkisid tema raskest haigusest.
Nii toobki elu meie teele võõraid, kellele paratamatult mõtleme.
Jah, ma mäletan küll Peeter Toomingat. Vaatasin Vikipeediast, et ta oleks saanud käesoleval suvel alles 80 (sündinud 1939).
Jane oli suhelnud Peeter Toominga lese Sirjega, kes oli mehe haiguse ajal päevikut pidanud. Tol ajal polnud isegi isiklikke abivahendeid(näit elektriratastoolid), põetamise ja hooldamise raskus oli üksnes naise õlul. Lugesin ühest vanast artiklist, et Peeter kandis kaasas mürki (oli filmitopsis), aga ta ei kasutanud seda - ei tahtnud Sirjele valu teha.
Filmi "Peeter" ma ei mäleta.
Tänu hr. Hundile tuletasin Peeter Toomingat meelde ja leidsin selle vana artikli. ETV võiks tema sünniaastapäeval filminädala korraldada. Vaatajaid ning meenutajaid oleks kindlasti.
Post a Comment