Mul oli 2 erinevat marsruuti. (Lähenesin jõele ja Jaansoni rajale tinglikus keskpunktis.)
Üks - keerasin paremale kuni Papiniidu sillani ja siis variatsioonidega tagasi. Selle marsruudi boonuseks olid väikesed männitukad, kus oli linnulaulu kuulda.
Teine- vasakule kuni kesklinna sillani, tagasi mööda väikseid ja vaikseid tänavaid, kus oli tavaliselt vähe inimesi. Sellel teekonnal ma avastasingi Pärnu vana haigla ja vangla (vt karantiin). Vahel juhtusin kalameeste peale, kes müüsid värskeid räimi.
Üldiselt oli jõe ääres tore jalutada. Ajapikku hakkas rohkem rahvast välja tulema, eriti nädalavahetustel. Põhilised jalutajad olid vanemad inimesed koos koeraga või ilma ja emmed koos 1 või mitme lapsega või lapsevankriga. Hiljem lisandusid jooksjad ja jalgratturid. Viimased kimasid hääletult, vaata, et alla ei jää!
Selle aasta aprill ilmselt jääbki mällu kui 4 nädalat ühetaolist elu, kus üks päev ei erine teisest.
Kujunes omamoodi rutiin. Hommikul magasin nii kaua, kui magasin. Siis järgnes pikk kohvijoomine ja uudiste kuulamine. Pärast briifingut läksin jalutama. Siis tegin lõunat ja õhtul vaatasin telekat... valikuta.
Vaatasin seda, mida näidati. Midagi uut ju ei olnud. Mõned head filmid siiski olid.
Lugesin läbi ka mõned raamatud.
Poes ma ise ei käinud. Tütar tõi nädalas korra vajaliku tavaari mulle koju. Ma pole kunagi nii läbimõeldult toitunud.
Kui 6 nädalat eriolukorda sai täis, läksin ise poodi. Meie kandis avati taas SELVER, mis oli kuu aega remondis. Enamasti käin siiski Tiina Konsumis(COOP), mis on üle õue. See on väike pood, aga kõik hädavajalik olemas.
Elu on imelik. Kummaline on, et iga asjaga võib harjuda. Ainult hirmuga mu meelest mitte. Ma tardusin isegi siis, kui sattusin trepikojas kokku võõra inimesega. Olen oma loomult ülemuretseja ja paniköör.
Õnneks on vähemaks jäänud neid inimesi, kes prõõkavad: ei karda midagi, tuleb, mis tuleb.
1. mail läksin esimest korda üle 7 nädala Lupja.*
(NB! Lubja siin ja edaspidi tähendab minu tütre pere kodu Pärnu Ülejõel)
Meie Jossu vaatab, kuidas jõgi voolab (aprill 2020)
Lubja tänav aprillis 2020
4 comments:
Hea, armas ja oluline, et jagad oma k-muljeid. Eks nad ole meil kõigil natuke sarnased ja natuke erinevad. Mina küll kohtusin (2m kauguselt) lapselastega, aga emadepäeva eel kallistasin neid üle vää-ga pika aja. Kuidas ma neid küll olin igatsenud...
Ma otsustasin kirjutada põhiliselt sellepärast, et hiljem oleks huvitav lugeda, kuidas kõik oli. Võibolla saab see uueks reaalsuseks?! Distantsi hoidmine 2m mulle raskusi ei valmista. Ma olen tüüpiline eestlane, kes võõrastega lähedalt lävida ei taha. Lapsed käisid mul mõned korrad koos emaga külas, aga mitte karantiini ajal. Isegi koer käis külas.
oh mis meeldiv üllatus. vaat mida eriolukord teeb! Kirjuta kindlasti veel.
Koroona on tagasi ja veel hullemal kujul kui kevadel. Katsun pääseda, aga miski peale ei saa kindel olla. Koputan 3X.
Post a Comment