Pane sa tänapäeval mõni 10aastane pooleks päevaks põllule küürutama!
Minu tütar otsis interneti kaudu mõnd talu, kus vajataks maasikate korjajaid. Regioonis selliseid ei leidnud, aga ta sattus peale ühele ökotalule, kes kutsus appi herneid korjama. Võttis kontakti ja otsustas minna. Mõtlesin, et läheks seltsiks. Jalad ja käed otsas, miks mitte proovida. Sõbranna küsis, et mis oli meie motiiviks. Teenimine see ei saa ju olla, aga ilus motiiv oleks, et tore värskes õhus füüsiliselt end veidi liigutada ja koos olla.
Seni oleme käinud 4 päeva, teinud igasuguseid töid. Raske on, aga ei tapa. Arvan seni, et põllumajandus on füüsiliselt üks raskemaid töövaldkondi. Selg hakkab valutama. Eriti hull on palava ilmaga. Peale meie on veel mõned rohijad, hernekorjajad, kartulivõtjad. Mingeid horde pole me seni näinud, kuigi interneti kaudu on kutsutud.
Panen mõned pildid, et tõestada - kõik on tõsi.
Pool vagu veel teha. 1. päev - muld on nätske.
P.S. Tööd tehes läheb kõht väga tühjaks. Võileivad võtame kaasa. Esimesel päeval panime leivakoti kivi peale, et seal siis hiljem einestada. Siis aga tabas meid üllatus: keegi oli käinud leivakoti kallal. Küll mõistatasime, kes - hiired, siilid, rebased, varesed? Jäigi mõistatuseks. Me kõplasime mõned meetrid eemal.
Ühel päeval käisid põllul ka lapsed (üks 10, teine 8 aastat vana). Kartuli jõuab üles võtta ka ju laps!
12 comments:
Väga lahe ettevõtmine!
Oi kui hea jutt!
Varblased on ausad :)
Sa oled oma tütre koopia:-)
Aga muidu respekt!
Jah, minagi mäletan "turuvarblasi". Aga miskipärast tänapäeval see mudel enam ei tööta. Ja asi pole selles, et turuplatsilt ei vii buss töökohta. Pigem on ikka probleem selles, et pole neid, kes viitsiksid maatööd teha. Teie tütrega olete ikka väga tublid! Oleks pidanud suurema lapselapse ka töökasvatuslikus mõttes kaasa võtma.
Ma ei kujuta ette, kuidas minu 10aastane lapselaps võtaks kätte kõpla ja taoks kõigest jõust maha orasheina või sikutaks välja meetrise maltsa. Samas ma ei suuda ka tagantjärele mõelda, kuidas minu 2. klassi lõpetanud tütreke rohis kilomeetripikkusi peedivagusid. Ja teised samuti, aga ma nägin seda, sest olin "juhendav õpetaja". Aeg on ikka 100% teiseks saanud.
"Turuvarblased" tuttav teema.Vaevalt minu lapsedki nendest midagi teavad. Mulle tulid su kirjatükiga meelde just mu enda suved kui olid veel kolhoosid ja suvel sai kõiki neid töid tehtud. Mõni päev tagasi kui oma tööraamatuga pensioniametisse marssisin ja seal mu töödest ning tegemistest koopiaid tehti, imestas ka ametnik, et küll ma olen ikka tubli töötaja olnud. :D Mul kõik kolhoosis kapsapõllu rohimised ka raamatus.
Mu paariline käib oma lastega ka taludes abiks, et neile töökasvatust õpetada. Viimati raiusid võsa.Ütles, et hoolimata sellest, et alguses kõik võõrad on päeva lõpuks lausa kahju lahkuda. Kõik nii rõõmsad ja usinad.
Teie ka väga tublid ja hakkajad.
Olen TPL-is käinud, olen malevas olnud. Töö oli tegelikult lapse jaoks üle mõistuse raske. Malevas näiteks heinaajal ei tehtud enne tööpäevale lõppu, kui kaste maha tuli. Aga mõnel õhtul ei tulnudki ja siis lõpetati alles 12 paiku öösel. Seega tegime 15-16-aastelt 12 tunniseid tööpäevi ja keegi ei tundnud muret, et lapsed võiksid ära väsida.
Kõplamisega oli asi kergem. Korralikult sai tehtud ainult vao alguses ja lõpus nii paarkümmend meetrit. Keskel kas tegime väga lohakalt või siis puhta maa taktikat - midagi ei jäänud kasvama. Laste asi. Seega ei ole ma eriti optimistlik põüllumajandusminitri idee suhtes koolilapsed põllule viia. :)
Sul on õigus, Sille! Nõuka-ajal ei hoolitud laste inimõigustest(ja sellist asja nagu lastekaitse ka ei mäleta), aga praegusel ajal on asi jälle teisipidi kaldu. Juba ammu kaotati koolist see, et lapsed koristavad oma klassi ja teevad suurpuhastust. Ma ei tea, kas lapsi võetakse suvel tööle kergematele kohtadele. Või on see ka keelatud.
Mingid laagrid ja malevad on vist ka tänapäeval, aga need on nii lühikesed, tasulised ja kohad sinna defitsiitsed.
Helle, tõene, väga hea praeguse aja töökirjeldus, millega isiklikult pole kokku puutunud.
Minu vanemad pojad olid KEK-i laste töö-ja puhkelaagrites 80-ndatel kuni uue riigi alguseni. Tegid peamiselt heakorratöid st. riisusid muru ja rohisid lillepeenraid. Rahata, aga peale nelja tunnist tööd järgnes lõunasöök asutuse sööklas ja igasugu vaba aja tegevused. Pärast kahte nädalat korraldati Peipsi ääres asutuse suvilas laager. Kõik tundsid kõiki, erilisi pättusi teha ei saanud. Alates 16.aastast on kõik pojad suvel töötanud. vastavalt haridusele ja kavalusele :D Vanem poeg, kui Mainoris õppija oli Kommertspangas sekretär, teine Õlletehases laohoidja-andmete sisestaja, kolmas öövalvur ehitusel, neljas kaubalaos transa. Töökohad leidsid ise.
Ah jaa, lapselapsed,-poisslapsed käisid eelmisel kuul tuttava põllul küüslaauguvõrseid korjamas. 11 ja 9 teenisid kumbki 20 eurot. Ja Johanna oli kõik gümnaasiumisuved kas jäätisemüüja või kohvikus Tallinnas.
Ise kõplasin teismelisena vanaema juures sovhoosipõllul ja kaks aastat õpilasmalevas. Hiljem olin pioneerilaagris kasvataja.
Raha oli tähtis ja uhkus enda töötasu saada kaalus kõik üle.
Oma lapselapse (selle 10aastase) kiituseks pean ütlema, et ta on väga hea ja hinnatud lapsehoidja. Ta saab hakkama väikelapse söötmise, magama panemise ja meelelahutamisega. Vb see ongi ta tulevane töö?!Lapsehoidmise eest on ta saanud kingitusi ja kiitusi.
Seda ma räägingi, et igaühele oma. Hea lapsehoidja on kulda väärt! Õnneks on möödas nõuka aeg, mil õpetajad-kasvatajad pidid peedipõldu pidama, sest töötasust jätkus palgapäevast palgani.
Järgmine suvi võite mulle appi tulla :)
Post a Comment