Juunikuu keskel jäin jalapealt
haigeks. Nii paha oli olla, et ei oska kirjeldadagi. Pole palavikus olnud palju
aastaid, nüüd kippus üle 38 olema. Peavalu, kondivalu, silmavalu. Tohutu
väsimus. Köha, nohu, kurk haige. Söögil pold mingit maitset ega lõhna. Tütar tõi
testi ja mis imelugu - mul covid 19 kogu oma täiuses. Nõrganärviline nagu ma
olen, hakkasin kohe kartma, et millal olukord kriitiliseks muutub. Tulid meelde
koledad juhtumid, kus inimesed koolesid tänaval ja haiglas, kus oht elule oli
eriti just vanemaealistel.
Olin küll mitu vaktsiini saanud, aga sellest juba
aastaid möödas. Kartsin kõige rohkem, et jään vinduma (nö pikk covid) ja ei
pääse laulupeole. Olin ju terve aasta käinud harjutamas ja ette laulmas (muidugi
mitte üksi!, ikka kooriga).
Umbes nädala pärast tundsin, et tervis hakkab tagasi
tulema, ainult kohutav väsimus oli veel. Magasin päeval ja und jätkus ka ööseks.
Higistasin hirmsasti ja kaotasin kaalu (ainuke hea asi selle juures). Nüüd on
täpselt kuu möödas haigestumisest ja võib küll öelda, et pääsesin eluga. Ka
maitse- ja haistmismeel taastus, maovaevused ja seedehäired taandusid.
Sm
blogijad! Koroona pole kuhugi kadunud ja võib tabada meist igaüht. Just
kuulsingi, et üks tuttav, mh meditsiinitöötaja, jäi covidisse. Muidu elan hästi
ja naudin Eestimaa tüüpilist suve!
P.S oskused on kadunud. Ei saa näiteks aru,
miks taandread ei ilmu tekstis, kuigi ma neid olen mustandis jätnud. Kui keegi
vanadest blogijatest saab aru, mis mul siin valesti on, kuidas saab parandada,
siis võiks kommentaariumis anda teada.
