Terve eilne päev ja õhtu mõtlesin ma Sinule, kuidas Sa
oskasid elust rõõmu tunda, kuidas Sul oli/ on 4 vahvat poega ja vitaalne ema.
Kuidas Sa nautisid aega brannedega ja käisid isegi septembrikuus kaelani vees.
Siis vaatasin oma blogi sissekandeid ja sedastasin, et Sa oled alati ka minu
postituse all kommenteerinud. Jah, see blogielu ja blogijate ring. See oli/ on
üks omaette maailm ja märkamatult jääb neid vähemaks, kes on juba bloginud 10 ja
rohkem aastaid.
Liina, Sinu sissekanded olid alati nii vahvad, sisukad, tihti
lausa uurimuslikud. Tänu nendele teadsime Sinu elust päris palju. Sinu tööelust,
Sinu poegadest ja lastelastest, eraelust ja minevikust. Olid väga
tervapilguline, kriitiline ja otsekohene, kui leidsid, et "on mõningaid
puudusi".
Liina, me jääme Sind mäletama!
Olgu lend Sulle kerge!
