Jõulude eelõhtu

Vanad saavad susse ja sokke

Minu säästuaja jõulukompa (valminud täna hommikul kiiruga)

Minu lemmikkuused "stiliseeritud jõulukuuskede" võistluselt. Oleks tahtnud endale ka midagi sellist teha kui alumisel pildil, kuid ei viitsinud vihmaga õue puuoksa otsima minna.


***
Ükskõik, kuidas eirata mõtet lähenevatest jõuludest, tulevad nad siiski. Ärge saage valesti aru. Jõulude vastu pole mul midagi. Las nad olla. Jõulude aegu saab mehiselt süüa. Sülti ja verivorsti, seapraadi ja hapukapsast. Mis sest, et pärast jõulu on mitu kilo juurde tulnud ja magu välja veninud.

Kingitustega on alati häda. Pole ideid. Ammu oleme loobunud kingitustest, millel puudub praktiline väärtus. Noored pered saavad köögitarvikuid, lapsed saavad pidžaamasid, vanad saavad toasusse ja etnosokke. Ühel aastal kinkisime raamatuid, mida laenutamise korras kõik lugeda said.

Lastele tuleb jõuluvana, kuigi kumbki 2st ei oska veel nii palju keelt, et salmiga maha saaks. Loodetavasti ei karda nad jõuluvana. Mida aeg edasi, seda rohkem lastekeskseks me muutume, sest lapsi tuleb juurde.

Tegin endale koju ka väikesed jõulukompad, sest kuuske ma sel aastal ei too. Kuigi täna on endiselt "vihmane ja pime polaaröö", on mul imekombel veidi jõulutunnet. On ka viimane aeg, sest 4. advent käes ju.
Muide, esimene jõululõuna - töökollektiiviga Taagepera lossis - on juba toimunud.

Alumised pildid SJ valla kodukalt.

Detsember - jõulukuu

Vaatan aknast välja - paistab ilus ilm olevat. Päike tõusis äsja, maa on roheline, taevas helehall. Mitte miski ei meenuta talve. Õhtuks pidi kohale jõudma järjekordne tuul ja vihm.
Usun küll vanarahva tarkust, et "ega tali taeva jää". Kui enne lumi pärale ei jõua, siis märtsis hiljemalt.
Nii palju siis ilmast.

Lugesin just lastele ette üht käitumisõpikut, kus muuhulgas oli öeldud, et "absoluutne tabu on rääkida võõraste inimestega haigustest, surmast, rahvusküsimustest, vältida võiks ka poliitikat", see-eest sobib aga alati võtta üles ilma teema. Te ju teate küll seda inglaslikku small talki?!

On selline asi nagu arenguvestlus.
Miks peaksid vanemad tahtma mulle rääkida oma pere probleemidest? Miks peaksin ma seda teadma? Vahel on nii ebamugav kõigil osapooltel. Olen märganud, et vanemad kaitsevad/õigustavad igal juhul oma lapsi. Võib-olla on see päris loomulik. Vahel järgneb õpetaja suhteliselt ettevaatlikule kriitikale selline turmtuli, et tuju läheb ära mitmeks päevaks. Laps vaatab kõrvalt, ja kindlapeale tunneb uhkust südames, et tema ema(üldjuhul käivad koolis ju emad) julgeb õpetajaid süüdistada.
Üldiselt oleme hakkama saanud, jäädes viisakuse piiridesse ja lähtudes põhimõttest, et osa teemasid on tabu.

Olen selleks aastaks arenguvestlustele ringi peale saanud.
Jõuludeni on jäänud kõigest kolm nädalat. Põletan hoolega küünlaid.
Kaunist advendiaega kõigile!

Pildil eelmise aasta 1. advendi hommik

Sekkumisest

Vaatasin reede õhtul Aunaste saadet sekkumisest. Ja tekkis ka tahtmine sekkuda ehk siis oma mõtteid antud teemal avaldada.
Eksperdid olid valitud seinast seina. Ühes otsas oli absoluutne skeptik Andres Raid, kes arvas, et üldse pole vaja sekkuda ja eestlaste loomuses puudub vastav geen, ja teises otsas kaunis naispolitseinik, kes leidis, et eestlased on tublid kodanikud ja oskavad kriitilises olukorras õigesti käituda. Mina jään sinna vahepeale.
Oskan tuua mitu näidet, kus ma olen sekkunud, aga kasu pole sellest mingisugust olnud.
Kui ma lähen hommikul poolhämaras tööle, siis näen alailma staadionil suitsetavaid koolilapsi. Jah, ma seisatan ja noomin neid, aga olen aru saanud, et tolku sellest pole. Pahe on väga levinud ja politsei pole samuti midagi muuta suutnud.
Umbes kuu tagasi - ma polnud veel magama jäänud- kuulsin, et minu rõduakna vastu visati midagi. Kustutasin tuled ja hiilisin kööki. Nägin poisikesi keset õue, kes püüdsid end peita autode varju. Arvasin vähemalt ühe neist ära tundvat. Nad katsetasid veel paar korda, muutusid julgemaks, ja siis loobusid. Kas ma oleks pidanud astuma julgelt rõdule, ähvardama politseiga või püüdma ise kuidagi korda luua? Ma ei teinud midagi. Pätikesed läksid minema. Õunasüdamed korjasin kokku.

Kord elas minu all pere, kus oli vägivaldne mees. Päevavalguses poleks temast midagi taolist arvanud ja usun ka, et tema vihapursked olid ajendatud joobnud olekust. Kuulsin mitu korda, kuidas mees karjus, naine ja lapsed nutsid. Mütsatuste järgi võis oletada, et karjumisega asi ei piirdunud. Nüüd on mees ammu vähki surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust lahkunud.
Ma ei sekkunud.

Viimasel ajal vaevab minu peakest küsimus, mis on toimunud minu vastasmaja ühes korteris. Näen, et seal enam kedagi pole - aknad on tühjad ja pimedad. Küsisin isegi ühe tuttava käest, kas tema teab midagi. Nüüd saan aru, et see on puhas uudishimu, mis mind vaevab.

Olen mõned korrad oma elus ka tänaval kukkunud inimesele abi pakkunud. Nii hullu olukorda pole olnud, et vaja elustada või kiirabi kutsuda. Ühe vana naise aitasin hiljuti koju, teisele andsin validooli keele alla. Ma tundsin neid ka.

Naabri Valvet ma ei etenda ega vaja esialgu. Olen enamasti kodus. Mulle meeldib, kui minu ellu ei sekkuta. Õnneks pole ma peale sattunud mõrtsukatele, pangaröövijatele, autoärandajaile. Pole pidanud päästma uppujat ega tooma põlevast majast välja abivajajat. Arvan, et tunnen olukorra ära, kus sekkumine oleks hädavajalik.
Oma töö tõttu tuleb nagunii pidevalt sekkuda õpilaste ellu:)

Pildil politsei sekkub (netist)

Fotojaht: rännud

Tuleb meelde üks habemega anekdoot.
Juku peab kirjutama kodukirjandi teemal "Minu pikim reis".
Järgmisel päeval esitab Juku kirjandi.
"Minu reied on ühepikkused," loeb õpetaja.
***
Käisin suvel oma pikimal reisil senimaani - Itaalias.
Tagasi jõudnud, rändasin mõtetes aina edasi ja jälle tagasi- aja- ja kultuurilukku.
Mõtterännakud ongi need kõige õigemad rännakud?

Mida kõrgemal oled, seda kaugemale näed

Laevaga Capri saarele ring peale

Pilguga Vesuuvi haaramas

Bussiga kiirteel



Teised rändurid

November

Esimest korda ärkasin kell 4. Liiga vara üles tõusta. Püüdsin uuesti uinuda. Võib-olla tukastasin korraks.
Siis vaatasin kella pool 6. Und enam ei tulnud. Pole ka ime- suveaja järgi ju olekski paras ärgata. Kellakeeramine on minu jaoks alati probleem, olenemata kummatpidi tuleb keerata.
Või on siis asi hoopis milleski muus. Hingevaevas, aastaajas, igatsuses, rahutuses, rahulolematuses.
Täna on hingedepäev.
On aeg hakata põletama küünlaid, et raske aeg üle elada.

Lapsehoidja rõõmud

Kiikuda on vahva!

Salaja proovin su kingi...

Karikatega on põnev mängida

Uued saapad

Ma lugesin Katit

Ütlen kohe, et see ei ole mingi retsensioon, lihtsalt üks arvamusavaldus.
Katit lugedes püüdsin aru saada, kuidas tema lapsepõlv mõjutas/kujundas tema hilisemat elu.
Mitte keegi meist ei tea täpselt, kui suures osas oleme pärinud oma vanemate geenid, kui suures osas on mõju avaldanud keskkond ja kodune kasvatus. Kindlasti on ka "midagi uut ja "midagi kordumatut". Olen lugenud artikleid selle kohta, et kasvatuse mõju inimisiksuse kujunemisel on üle hinnatud. Kui suures osas, ei tea.

Kati on uhke oma juudi, prantsuse, rannarootsi, norra ja mustlase vere pärast. Eestlaste veri on üldse väga segatud. Minu tädi rääkis, et meie vanavanaema oli pooleldi saksa verd, sest tol ajal kehtinud "seaduse" järgi olevat mõisnik kasutanud esimese öö õigust. Mäletan, et sel ajal tundus see lugu minu jaoks väga intrigeeriv. Muidugi võib see lihtsalt jutt olla! Võta kinni!

Kati isa Harri Vasarat ma mäletan küll oma noorusest - laulmas kõrge häälega haledaid laule. Milline oli Kati ema, päris hästi teose põhjal ei adunud. Ma ei saaks öelda (ikka teose põhjal), et ta Katit ei armastanud või jättis ta kasvatamise saatuse hooleks. Ema ju suunas teda omal moel, jälgides tema harrastusi ja tahtes teda õnnelikult mehele panna. Ema muretses, et Katil on nõrk süda. Ja Katil oli vanaema. Lõppude lõpuks ka isa, kes ei osanud ise oma eraelu sättida, ja temalt ei saanud rohkem nõuda - boheemlane ja joodiku geenidega, nagu ta oli.
Muide, Kati kirjutab alkoholismist väga avameelselt. Ka mina olen selles absoluutselt veendunud, et kel on joodikugeen, peaks viinast ja muust väga kaugele hoidma.
See välismaale minemise ihalus, iga hinna eest välja, on Kati vanaema ja ema kinnisidee. Raamatu põhjal tundub, et enamus eestlastest tahtnuks nõuka-ajal õnneliku elu peale välismaale minna. Lugesin mõni aeg tagasi delfist, et Kati tahab ka oma Terminaatoriga kusagile soojale maale (Hispaania?) kolida, sest siin tema teeneid ei vajata.

Arvan, et Kati anderikkus ja vastuolulisus ei ole tingitud mitte niivõrd tema "olemisest ema isiklik projekt" kui just muudest asjaoludest, mida võib nimetada keskkonna mõjudeks ja kaasa saadud geneetiliseks koodiks.
Ma arvan, et Kati on kirjutanud selle raamatu kiirustades, seda tajusin ma pidevalt.
Võib- olla oli tal raha vaja (kellel poleks!) või olid tähtajad kukil või oli tõesti nii, nagu ta esimeses loos kirjutas, et sai tütrelt kirja koos ränkade etteheidetega, ja see ajendas oma lugu jutustama.