Millal algab keskiga?

 

 Lugesin ühest blogist  põhjalikku ülevaadet filmist "Keskea rõõmud", mis tekitas ka minus hulga erinevaid mõtteid. Kõigepeal jagan  arvamust, et mõned asjad (filmid, maalid jms) lähevad ajaga üksnes paremaks. Kahtlemata on see teose/ taiese seesmistes väärtustes kinni, aga tihtipeale annab ka ajaline distants uusi võimalusi mõistmiseks ja tõlgendamiseks.

Nii on ka sellesama " Keskea rõõmudega" (1986). Filmi valmimisest saab suvel 27 aastat, mis on rohkem kui üks põlvkond. Vähe sellest - aeg on hoopis teine, arusaamised keskeast ja selle probleemidest  teised. Peategelaskond (3 naist ja 2 meest) olid tolle aja mõistes keskea künnisel ehk 35+aastased. No kesse tahaks ennast tänapäeval selles eas keskealiseks pidada! Ja pole ka. Tihtipeale on alles pere loomata või on lapsed tillukesed. Alles otsitakse oma kohta, tehakse tähtsaid otsuseid isiku tasandil, reisitakse ilmas ringi. Ei otsita veel abi imearstide käest mis tahes probleemile! Või ma eksin?

Filmi teeb mõnuga jälgitavaks head karakterid (nii peategelaskond kui kõrvaltegelased), andekad detailid. Ei tea, pole küsinud, kuidas tänapäeva varakeskealised ehk 35+aastased seda filmi käsitavad. Kas nad samastuksid mõneski probleemis?
Soe aluspesu, rohelised botikud (mõlemad kesksuvel) poleks kindlasti  asjad, mis neid erutaksid. Tikutulega tuleks otsida tänapäeval ka sellist kaunishinge ja romantikut, nagu oli Kaie Mihkelsoni tegelane.

Minu lemmikepisood filmist on see, kus  Ulfsaki tegelane Hubert mängib südapäeval Kaunase restoranis klaverit, mis tekitab tohutu resonantsi. Ülemused kaotavad pea, nooremad lõunatajad keerutavad tantsu.  Pille satub ärevusse, et vend kukkus jälle jooma. Õnneks laheneb intsident Silva abil õnnelikult, mispeale Tõnu hüüab Hubertile mitte ilma irooniata "Tere, Kilburn!"
Iseasi, kas me tänapäeval teame, keda ta silmas pidas!!

Kuupäevade maagia

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga ma natuke kardan ka seda maailmalõppu. Koolis lapsed küsisid, kas ma usun, et tuleb.  Aga muidugi, vastasin. Siis nad vaatasid kaastundlikult: no on loll! A võib-olla ei vaadanud ka, sest "sellegipoolest tuleb kõik kahed järele vastata."
Täna oli Raadio 2-s pikk saade sellest ja veel mitmest asjast. Näiteks kriisist ja hirmust. Paanikast ja foobiatest.

Näiteks läheb elekter ära ... esialgu 3 päevaks. Igasugused kommunikatsioonid kaotavad töövõime. Ei näe ühtki inimest, ei saa kellelegi helistada, kedagi FB kaudu otsida.

On külm, pime, nälg. Ja siis tuleb hirm, paanika.

Olgu peale, et Eesti pidi olema selline nurgatagune koht, et ehk veab kuidagi välja. Rahvas   tuimavõitu - vähemasti need, kes on siia jäänud-,  aga samas ka kannatlik ja karastunud.  Või  mine võta kinni! Ei saanud mina aru, kas tuleb või ei tule - see lõpp nimelt.

Annaliisa koos Inkaga selle talve teist lund nautimas.

....jääb pooleli, sest ma ei oska enam blogida.

Pealkirjas lubatud maagilised kuupäevad on 12.12.12 ja 21.12.12. Mul on nõrkus ilusate numbrite vastu.

 Mis päeval see maailmalõpp pidigi saabuma?
Mul on veel nii palju koolitööd teha!!

Nägin täna kusagil pealkirja, et eestlased ei tee vahet inimõigustel ja olmemuredel. Ei tea, mis vahe neil siis on!!!

Lisatud: Ilus kuupäev oli ka  20.12. 2012
Uuel aastal enam nii täiuslikke kuupäevi ei tule, aga  13.01.13 on küll.
Maailm ei saanud otsa, mis on hea. Lisaraskusi ei ole meil kellelgi vaja, katsume olemasolevatega toime tulla.

Telehooaeg algas

Ma arvan, et olen keskmisest veidi suurem telekavaataja, eriti nädalavahetustel. Eriti sügis-talvisel perioodil.
Viga on aga selles, et ma ei viitsi endale selgeks teha, milliseid saateid millistel kanalitel ja millal edastatakse. Seetõttu "magan" palju väärtasju maha ja istun põhiliselt ETV peal.
Tegelikult olengi ETV poolt, sest 1.- seal pole pikki reklaamipause ja 2.- seal ongi enamasti sisukamad saated.
Olen proovinud vaadata ka teisi kanaleid, näiteks "Randevuud", "Minu mees suudab!"jt, aga ei köida.

Tahan kiita tõsielusarja või videopäevikut " Meie aasta Siberis". Ega ma muidugi ainuke pole, kellele see meeldib. Vahel vaatan isegi netist  üle. Need 3aastased kaksikud poisid, kes ei vingu, kes on juba pihta saanud, et elavad teise rahva hulgas, on lihtsalt võrratud,  ja kuidas üks neist küsib:" Kas meist saavad ka nüüd vene lapsed?"
Lihtsalt liigutavad on stseeenid, kus vene lapsed tulevad eesti pere juurde mängima ja suhtlema. Üks väike poiss Vanka küsib,"kas te räägite inglise keelt?", ja teeb siis iseseisvalt järelduse, et eesti keel ongi  inglise keel.
Kindlapeale saavad poisid väga hea koolituse edaspidiseks eluks. Ma ei tea, kui kauaks perekond Siberisse kolis (kas ootavad seal maailma lõpu ära?), aga äärmiselt vahva on see mõte kajastada oma elu seriaalina küll.(Eks siin on ka tugev isiklik huvi mängus, loomulik ju!)

Uutest asjadest meeldib Aunaste tehtud "Perepidu". On inimesi, kes on allergilised Aunaste suhtes. Ütlevad "ahh jälle ta eputab seal ja eksponeerib ennast". Need kirbuturu saated küll mulle ei meeldinud.
Perepidu on tore, sest  eesti inimesed on toredad, eriti need, kes midagi teevad ja ei virise lõputult, et kõik on  pahasti alates ilmast ja lõpetades Ansipiga.

Maitseasi, aga mulle ei istu need Kersna pingilood ja Krista Lensini juhitud "Sind otsides". Natuke läilaks jäävad, liiga sentimentaalsed ning klišeesid täis.
Suured hitid "Pilvede all", "Kättemaksukontor" jt  lähevad mul tihtipeale meelest ära vaadata. Ju siis ei ole enam nii suurt huvi.

Vihmast märg kodulinn

Vaata teisi siit

Käisin õunaraksus

Esmalt räägin ära ühe igivana loo.
Õppisin siis ülikooli viimasel kursusel. Ühel sügisõhtul tuli keegi välja ettepanekuga, et lähme õunaraksu. Kesklinnas ei teadnud õunaaedu olevat, seega sõitsime linnaliinibussiga Veerikule. Korjasime kotid täis, kui ühele koerale vahele jäime. Oli teine vaikselt lähedale hiilinud. Ma ei mäleta täpselt, kas kedagi jalast naksas ka. Jooksime maailmarekordilähedase ajaga aiast kaugemale, selja taga kuulmas omaniku sajatusi.
Ega see ilus tegu olnud. Veel aastaid hiljem meenutasime ja  arutasime, et kui oleks ikka totaalselt peremehele vahele jäänud, oleks võibolla ülikoolist välja visatud. Aga õunaisu oli nii suur.

Nüüd tänane lugu. Tulin poest, rattaga. Mõtlesin, et sõidan oma kunagiselt aiamaalt korraks läbi. Vaatan, kas seal vanade puude all on ka õunu natuke. Et nii isu on.

Kunagi ammu, üle 30 aasta tagasi rajas minu isa õunaaia. See oli ühe  suure talumaja juures (aias). Me kasvatasime seal ka köögivilja ja maasikaid. Omal ajal. Vanaperenaisega olid suhted sõbralikud - ta kutsus  tihti kohvi jooma ja pakkus kooki ka kõrvale.
Siis tuli meil oma riik tagasi, aga perenaine ütles, et sest pole midagi, ikka võime tema aias oma väikest aiamaad pidada.Siis suri minu isa ja veidi hiljem ka perenaine. Ma ei tahtnud üksi enam põldu harida, nii jäigi kõik sööti, välja arvatud õunapuud, mis olid veel täis elujõudu. Korjasime sealt ikka õunu ja saagirikastel aastatel tegime õunamahla.

Viimastel aastatel on sinna talumajja (mis on rehielamu tegelikult) elama asunud üks vanamees - ma kahtlustan, et juudi rahvusest (see pole muidugi põhiline). Ta on vist peretütre elukaaslane või manuline, ei teagi täpselt. Olevat kusagilt Venemaalt tulnud. Peretütart pole ma kaua näinud, ainult vanamees tosserdab seal ringi. 

Olin just mõned õunad sõstraroosa alt pihku korjanud, kui äkki vanamees kõpsti mu kõrval (minust pikem küll pold!) ja karjub, sõimab vene keeles. Mul ei tulnud hoobilt kõik sõnad meelde, aga püüdsin ütelda, et võtan natuke söögiks, et minu isa istutatud puud.

"Eeta majaa zemljaa!" karjus ta.

Nii  ülbe olin ma küll, et õunu tagasi maha ei visanud. Muidugi, ma  ei vabandanud ka. Kui ta poleks kõigest kõrist mu peale karjunud, vaid küsinud rahulikult, mis õigusega ma seal  toimetan, oleks mul  meelde tulnud ka ilusad vabandavad sõnad vene keeles - prostite požaluista, jaa bolše ne buudu....
Ma küll poleks kellelegi keelanud neid mahakukkunud õunu, mida oli seal kui loogu maas.


Pildil õunad, mida pakuti lahkelt ühest teisest kohast, kus eelmisel nädalavahetusel külas käisime.

Üks maja on igaühel

Otsisin mitu päeva ühte Ellen Niidu luuletust, mille pealkirja ega muid bibliograafilisi andmeid ei mäletanud. Otsisin kodust ja  koolist,  internetist ja raamatukogust. Lõpuks leidsin ikkagi oma kodust - ühest valikkogust "Maailma pidevus" (ilmunud 1978)
Et enam rohkem oma elus seda otsima ei peaks, trükin ta ümber.

Üks maja on igaühel

Üks maja on igaühel
mõne sumeda tänava ääres,
mõne väikese väljaku ääres,
 mõnel veidike kõrgemal künkal,
või lihtsalt maanteederistil,
või lihtsalt kesk metsi ja nurmi
on igaühel üks maja.

On palliplatski seal kõrval
ning õue peal põõsad ja puud on,
mille vahel on mängitud kula
ja kilades pilgatud poisse
ja rebitud plikasid patsist.
ja paar aastat hiljem neidsamu
koolipeo järel oodatud vaikselt
samas puude all, ärevus kurgus.
On igaühel üks maja,
kus aed on ja palliplats kõrval.

----
On klassitubagi kõigil
vana pirnipuu varjuga aknais,
või ka vaatega väljaku poole,
kus kilksumas, kõlksumas tänav.
Nii mõnigi tõsine tarkus
seal klassitoas sai meile selgeks.
Meil kõikidel kuskil üks klass on.

 On mitmesse raskesse tundi
aeg veel meile helistand kella
ja mõneski rängas kontrolltöös
me oskus on proovile pandud.
Seal teisiti, teisiti oli
kui tahvli ees tuttavas klassis.
Vaid kahed olid needsamad.

----
Kahest tundmatust tunduvalt rohkem
eluvõrrandis tundmatuid leidub.
Aga hea on, kui vähemalt kahte
kätte leidma on õpitud koolis -
iseennast ja südameausust.

Kui hea, et meil kõikidel kool on,
et meil klass on, kus õppida tuli
elu naljakat alust ja öeldist
ning lihtsa füüsika tarkust.
Seda kõike ka kõrgemas astmes
on ometi, ometi tarvis.

(Luuletus on väga pikk, paar salmi jätsin vahele. Mitte et see just EN tipp oleks, aga otsimise käigus leidsin, et koolist on üldse vähe luuletusi tehtud.)

Meie koolis on  pidu. Hariduselu 325. aastapäev.
Kui minu vennad ütlesid esialgu, et nemad ei tule, siis nüüd on kolmest 2 tulemas. Et mine tea, mis 5 aasta pärast on ... igasuguseid asju võib vahele/ette tulla. Ja kool võib ära kaduda.
Eelmine kokkutulek oli 5 aastat tagasi.

Õnne vanavanematele!

On pühapäevahommik. Päikseline, muide.
Kas teil on meeles, et täna on vanavanemate päev?
Kui hiljuti arutati siin ja seal tuliselt selle üle, kas saada lapsi, kui palju saada ja miks üldse lapsi tehakse, siis ma tuletan teile meelde, et vanaemad ja vanaisad on meil kõigil olnud (või siiani olemas - kas või mulla all).
Ja üks tõsiselt võetav argument laste poolt on see, et vastasel juhul ei saaks me iialgi vanaemaks-vanaisaks. See oleks aga kurb, sest millele siis mõelda oma elu teises pooles, kelle järele igatseda, kelle arengut suure heldimusega jälgida, kelle kallisid ja musisid nautida?

Olgu peale nii, et lapsi saadakse vahel ka suurest isekusest, et oleks tuge vanaduses, aga lapselapsed tulevad meile kingitusena, nö boonusena.
Mul on sõbrannasid, kes on üksikud ja kes kahetsevad siiani, et pole omal ajal lapsetegu ette võtnud. Kahjuks päris üksi ka seda ei tehta (vähemalt Sõrits peab olema!!), kuigi kasvatamisega saadakse tihtipeale ka üksi hakkama ja vahel täitsa edukalt.
Mul endal ainult üks laps, aga ei saa ütlemata jätta - kaks lapselast! Ja see teeb mind tohutult õnnelikuks.

Kaunist vanavanemate päeva!

Lilled siit