Maja, kus ma juba 10 aastat olen elanud (Pärnus)

 

Inimõigus või olmemure?

Kirjutan ühest olmeprobleemist või õigemini - murest. Elan juba 10 aastat ühes tavalises hruštšovkas Pärnu kesklinnas jõe lähedal. Meie majas on põhiliselt üksikud pensionärid või muidu vanad inimesed. Igal aastal on ikka mõni päriselt lahkunud. Asemele tulevad järgmised vanad ja üksikud. Või siis üürnikud. Korterid tühjalt ei seisa.

 Kaks aastat tagasi suvel lahkus päevapealt Olga, kes elas minu peal olevas korteris. Tema tütar, kes elab Tallinnas, pani korteri müüki. Ma pole pisiasjadega kursis, aga õige pea tuli korterisse üüriline - noor ema imikuga ja lapse isaga (arvatavasti). Kohe tulid ka probleemid. Selgus, et noormees on narkomaan ja vägivaldne. Isegi politsei käis mitu korda teda ära viimas. Siis kuulsin ma, et korteri omanik tõstis ta (nad) välja. Ema lapsega lahkus varem. Jälle oli ilus vaikne elada.

 Uuest sügisest tulid uued üürilised - 2 õde, kes käivat väidetavalt Wendres tööl. Vanemal õel on 2 kassi. Noorem aga on suitsetaja. Ta suitsetab toas. Nad käivad tööl vahetustega. Ma nende töögraafikut ei tea, aga suitsetamise järgi korteris saan ma aru, et mõnikord algab vahetus varahommikul ja mõnikord lõpeb hilisõhtul. Vastik-vastik suitsuhais tungib minu magamistuppa vastavalt töögraafikule. 

 Algul ma proovisin heaga. Rääkisin neile, et tänapäeval püüavad noored pigem mitte suitsetada(ma ei rääkinud ju teismelistega), et õige oleks üldse maha jätta või kui ei saa päevapealt, siis suitsetagu õues. Rõhusin kahjule rahakotis ja tervisele nagunii. Kirjutasin isegi veenva  kirja, mille panin uksematile. Kirjas kirjutasin, et üldse on ebakultuurne suitsetada eluruumis. 

 Paar päeva pärast seda vist oli puhtam õhk. Aga siis jätkus uue hooga. Seejärel pöördusin KÜ esimehe poole. Ta käis olukorraga tutvumas, aga ei saanud korterisse sisse. Minu palvel võttis ta kontakti korteri omanikuga (tuletan meelde, suhteliselt värske omanik), kes väidetavalt olevat käinud üürnikega rääkimas. Ja kes olevat väitnud, et keegi ei suitseta korteris.

 

Kurtsin muret oma tütrele, kes omakorda rääkis uuesti korteriühistu esimehega, mispeale trepikotta ilmusid eeskirjad ja ettekirjutused suitsetamise kohta. Olukord on aga endine. Öösel, kui kõik normaalsed inimesed magavad, suitsetab minu peal korteris noor neiu ennastunustavalt (akna peal?). See olukord teeb mind lausa õnnetuks. 

 P.S.  Ühistu koosolekul nenditi, et  inimesel on õigus oma toas mida tahes teha. Võibolla tuld keset põrandat just mitte, aga ma ei tea ka. Mis see suitsetamine muud on!!  See tegi mu tuju ikka päris halvaks. Kannatasin nii füüsiliselt kui vaimselt.

 Siis võttis üks õdedest oma kaks kassi ja kolis välja. Ta oli ju tegelikult kaassuitsetaja ja kassid ei talunud suitsuhaisu. 

(Eelnev kirjutatud juunis 2023)

Edit 23. sept 2023

Umbes kuu tagasi, just sel ajal, kui olin väikesel reisil, kolis välja ka teine õde, see suitsetav. Kui jõudsin koju, teavitas mind uudisest altnaaber. Algul ma ei uskunud. Kartsin, et küllap ta on ka mõneks päevaks kuhugi ära läinud. Siiani käin õues kontrollimas, kas aknad on ikka kinni. (Suitsetamise ajal olid pärani lahti). Nüüd hoian pöialt, et järgmine üüriline poleks peopanija, sest pidev tümps, eriti öötundidel, poleks ka vastuvõetav. 

Blogijate kokkutulekul

 Mõtlesin mitu päeva, kas kirjutan üldse sellest ja kui kirjutan, siis millises võtmes. Kirjutan lihtsalt nii, kuidas tuleb.

Ritsiku blogi loen väga ammu, nagu ka Konna ja Tegelinski oma. Saatuse tahtel olen elama asunud Pärnusse ja Ritsiku kodu on kiviviske kaugusel mu tütre kodust. Mõtlesin, et kui ma ikka üldse seltskonda ei sobitu, saan märkamatult ära tulla. Minu loomuses ei ole vaikselt nurgas istuda, aga pean ennast ikkagi poolenisti introverdiks. Küllap ma hakkama saan, mõtlesin. Ilm oli hommikul vihmane, aga oli teada, et plaan B on ka. (Õnneks lakkas vihm ja oli päris harju keskmine eesti ilm)

Tutvustamise ringis tundsin ennast ujedalt. Polnud nii pikka aega pidanud endast kõva häälega rääkima. Liiati tunnetasin, et ega peale 2-3 erandi mind keegi tunne ka. Õnneks oli kohale tulnud Tegelinski, kelle külje alla ennast sättisin. Aitäh, Tegelinski, seltskonna ja ilusate joonistatud taieste eest!

Ma pole enam järjepidevalt bloginud, sekka vaid mõned sutsakad päevakajalistel teemadel. Ja need, kes "minu ajal" olid mu blogisõbrad, on ka  paljud loobunud, mõned jälle kammbäkki teinud, nagu ma isegi. Aga hoogu sees enam kahjuks pole.  

Ehmatuseks kuulsin Tegelinski käest, et üks pikaaegne ja väga pühendunud blogija on hiljuti lahkunud. Vaikselt, märkamatult. 19. mail tegi veel postituse ja 21. mail teda enam polnud. Uurisin hiljem eakaaslaste käest, kas nemad teavad midagi lähemalt. Keegi polnud kuulnudki! Puhka rahus, Linda!

Sic transit...

Laud oli äge ja tujutõstvat märjukest oli ka. Tegelikult oli ikka päris tore. Minu vasemal käel istus Eda (Tavainimene), kelle blogi olen tükati lugenud. Arukas ja vaimukas. Muidugi teadsin blogi põhjal SK. Sain tuttavaks Piretiga. Kauri olen märganud aktiivselt kommentaarimas siin ja seal. L.Konna käest sain kingiks raamatu. Viktoriiniküsimustele vastata ei osanud. 

Nüüd olen mõelnud, et mis see siis oli. Minu jaoks ikka väike eneseületus, sest tundsin ennast "vanaemana", kuigi ma ennast üldse vanaemana ei tunne.(väga selge mõte, eks?) Järjekordselt tõdesin, et blogijad on üks omaette rahvakild, keda nö lihtsad inimesed ei pruugi mõista. Kahjuks kõikide kokkutulnud blogijatega  ei jõudnud tutvuda. Nagu Ritsiku blogist võib lugeda, siis need kohtumised on regulaarsed, aastas kord või paar. Mina olin üldse esimest korda. Seepärast võib andeks anda, et ma kõiki ei tunne.

 Muide, Käbi oli väga vahva! Küll ma püüdsin teda enda juurde meelitada, aga tal olid teised lemmikud.

Järeleaitamistund

Otsisin hommikul tükk aega taga Johann Voldemar Jannseni õpikulugu "Albikära Ants". Leidsin ka, aga linki ei oska panna. 

Lugu on liiga detailirohke, et  siin tekstilähedaselt ümber jutustada. 

Lühidalt  nii, et Albikära Ants ostis koos oma poja Antsuga laadalt hobuse, vana mära. Vankrit ei ostnud ja seepärast otsustasid, et sõidavad ratsa kordamööda. Kuni üks ratsa sõidab, käib/jookseb teine  kõrval. 

Ja siis hakkab peale. Kõigepealt tulevad külamehed vastu ja hurjutavad noort Antsu, kelle kord oli ratsa sõita: vitsu vaja anda, laseb oma isa nagu karjapoissi maas joosta. 

Kui isa ratsa sõidab ja poiss kõrval silkab, kurjustavad heinalised, et kuidas nii kõlbab: vaene väeti poisike peab, hing paelaga kaelas, jooksma, kui elujõus isa hobuse seljas sõidab. 

Kui  isa ja poeg mõlemad hobuse selga istuvad, riidleb salk naisi, kes lähevad oma lastele rõugeid panema, et nemad peavad jala käima ja siin sõidab kaks inimest ühe vaese hobuse seljas. 

jne

Koduülesanne:

1. Loe pala tervikuna läbi!

2. Sõnasta loo mõte!

3.  Too näiteid kaasajast!

4.  Mida tähendab  "rõugeid panema"?

On õelust päikese all

 Käisin väljas jalutamas. On imelilus talveilm. Külma paar kraadi, tuult pole, värskelt sadanud lumi. Jalutasin surnuaias. Ühtki inimest ei kohanud.

Liinibussiga ma viimastel nädalatel ei sõida. Poes käin ka 1-2 korda nädalas, siinsamas Coopis või Selveris. Valin hommikuse aja, kui inimesi on vähem. Ega ma tegelikult inimesi reaalelus pelga. Enamasti kannavad nad maski, isegi tuttavaid ei tunne ära. Vahel mõni ei kanna ka, aga ma ei hakka "märkust" tegema. Võibolla on nad juba haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või siis...põhimõttelised vastased. Olen minagi väsinud ja tülpinud sellest va koroonajamast.

Kodus tunnen end turvaliselt. Lahutan meelt üldlevinud moel: loen, vaatan telekat, kuulan raadiot, teen ristsõnu.  Uue harrastusena juurutan sudokude lahendamist. Ostsin endale ühe sudokuajakirja, kus on sees kergemaid, keskmisi ja raskemaid. Ma ei saa nendega eriti hästi hakkama, sest ma ei tea, kust alustada ja mitu käiku peab ette nägema. Kas on üldse mingi strateegia, kuidas sudokusid lahendada? Kui puntrasse jään( ja ma jään), siis vaatan lahendust. Iga vaatamisega võtan ühe hinde alla. Kõige parem hinne on siiani olnud 3(2 vaatamist).

Ja muidugi olen ka arvutis teatud aja päevast. Loen uudiseid, tuulan sotsmeedias. Nüüd jõuan põhiteema juurde. Kui reaalses elus võib inimestega rahule jääda, siis ma ei saa aru, kes on need, kes seal virtuaalses keskkonnas möllavad. Tütar ütleb, et pole vaja üldse lugeda ega südamesse võtta. Ja hoidku ometi - mitte kommenteerida!!!

Ma saan aru, et inimestel on põhimõtted ja väärtushinnangud. Mul on ka. Aga kuidas käib sellega kokku jõhkrus, matslus, lollus, tigedus, kättemaksuiha, kultuuritus, harimatus, jäikus, labane keelekasutus, vihkamine, ähvardamine? Kui iga solvang oleks oda, siis oleks tapetuid ja haavatuid sadu iga päev. Kes on need inimesed, kes mõnitavad ja parastavad Irja Lutsarit (värske näide)? Või Marika Prisket, kes pahaaimamatult võttis vastu pakkumise 6. doosi vaktsineerimiseks. Jah, ei olnud vist ilus, et ta seda tegi, aga pärast mitmekordset kahetsemist ja vabandamist võiks jätta levitamata pahatahtlik tekst, kus mõnitatakse kantslerit nime ja välimuse pärast. Üldse on madal ja koletu inimest alandada tema väljanägemise või mingi eripära tõttu. 

Miks me üksteist ei salli?

Sa ei ütle ju vastutulijale, et "sa oled jõle paks eit, aura ära!" või "et ära enam peale võta" (viimane on suht süütu variant).  Aga sotsiaalmeedias võib absoluutselt kõike öelda. Ja üdse igasugustes kommentaariumides. Seal minnakse kohe isiklikuks ja labaseks. Millegipärast domineerib halb ja solvav. Katsu sa kedagi korrale kutsuda või  kaitsta. Saad nii, et tolmab!

Poliitikast olen teadlikult eemale hoidnud, sest seal toimuvat mõjutada näiteks mina ei saa. Mul on tunne, et naispoliitikuid meil ei sallita. Parem, kui nad üldse oma nina köögist välja ei pistaks. Kusjuures naispoliitikute vastu pole mitte üksnes mehed, vaid ka naised. 

 Kas olete kuulanud "Uudis+" saatesse sissehelistajaid? Millist tigedust sealt vahel tuleb! Ja enamasti on helistajateks vanemad  inimesed, isegi üle 80aastased.

Rohkem ma praegu ei tahagi sellel teemal kirjutada, sest südames hakkab pistma.

Ajad on muidugi hullud olnud alati. Lugesin äsja Aleksandra Lapierre`i romaani "Mura leegitsevad mälestused"( eesti keeles 2020), mis on  paruness Maria Ignatjeva Budbergi elust. Palju  ajaloolist, eluloolist ja ka Eesti teemat. Ühest erakordselt intelligentsest ja kaunist naisest, kelle elu oli äärmiselt põnev ja ka väga keeruline.

                      Jossule meeldib talv ja lumi.

Aastavahetuse ülevaade (kokkuvõtte asemel)

 Paljud blogijad on teinud oma blogiaastast kokkuvõtteid. Mul ei jätkuks selleks materjali, sest olen  liiga vähe postitanud ja neistki 4 koroonast. Eks aasta 2020 jääbki ajaloo annaalidesse kui üleilmse pandeemia aasta ja aega hakataksegi määratlema kui aeg "enne koroonat", "koroona ajal" ja loodetavasti ka "pärast koroonat". Eks see õudus ükskord ikka lõpeb või vähemasti stabiliseerub mingi olukord niivõrd, et muutub talutavaks ja tavapäraseks.  

Jõulude osas otsustasime nädal varem, et ei sõida Viljandisse, kus olime viimased 40 aastat koos venna perega jõulu ajal olnud. Liiga suur tundus risk, sest ligi 20 inimese hulgas oleks neljandik olnud riskirühmas. Jõulud muidugi ära ei jäänud, sest lapsed ju ootasid juba alates oktoobrist. Jõuluvana astus läbi ja jagas pakke õues ladiseva vihma käes. Vahva oli, et Jossu oli "vanaga" suur sõber ja istus truult koti kõrval. See äratas lastes muidugi natuke kahtlusi.  Noorem lapselaps oli õppinud selgeks 28 salmi ja laulu. Vanem  lootis vana rasva peale. Mina puterdasin isegi 4realise salmi juures. Tütar õpib igaks jõuluks uue salmi. Seekord oli võrukeelne. Üks tegelane sai paki "tutvuse kaudu".

Nädal jõulude ja vana-aasta vahel  on alati selline jõude olemise aeg. Varasematel aegadel ma koristasin põhjalikult sahtleid ja kappe, pesin ja triikisin pesu. Nüüd ainult laisklesin - lõin aega surnuks. Kui väljas hakkas pimenema, panin teleka mängima. Vaatasin valimatult seda, mis näidati. Uusi asju oli väga vähe, aina kordused. Vahur Kersna palju tagasidet saanud epopöad vaatasin tükati. Püüdsin teda mõista: jah, on raskelt haige, aga ikka nii kangelaslikult teeb oma köögilaua taga kvaliteetset televisooni. Kaldun nende kriitikute poole, kes leidsid, et eneseupitus ja möödutundetu kiitmine kolleegide ja Liina poolt oli liig mis liig. Kui seda kõike oleks olnud 3x vähem, oleks ehk lõpptulemus  parem olnud. Näiteks üks tunnine saade suurematest saavutustest koos kommentaaridega. 

Siis veel tunnine saade Sulev Nõmmikust. Kersna intervjuudel on see häda, et ta paneb küsitletavatele sõnu suhu, suunab talle sobivas suunas. Noh aga kes olen mina, et võtab telelegendi arvustada!!

Vana-aasta programmi vaatasin siit ja sealt. Mis mul viga - ei pidanud puldi pärast kellegagi kaklema. Palju oli kontserte, uusi ja kordusi. On aeg, kus mälestatakse suurte kontsertidega lahkunud  või elutöö teinud lauljaid ja heliloojaid. Miks ka mitte! Aeg puudutab ka kuulsaid inimesi! Üht asja polnud ma varem näinud - see oli "Eesti matuse" ainetel ja tegelastega tehtud  vana-aasta ärasaatmine (või olid jõulud?) Vargamäel. Lugu algas sellega, et vana telekas oli ära koolnud ja see oli sama suur ehmatus/õnnetus, kui vana Andrese surm puude lõhkumise pealt. Kivirähk on täpne ja tabab pakku. Alati vaatan ka "Oravat ja Merit", mida paar korda aastas näidatakse.

Nii see vana aasta läks ja uus tuli. Varsti pidi külmalaine tulema! Isegi lund on oodata (mõnes kohas juba on). 

 Mina mingeid lubadusi ei anna ja soove mul ka enam palju pole. Võibolla ainult see, et pere jääks koroonast puutumata ja et elu normaliseeruks. Ja et tuleks üks hea/parem/ aasta! Ja et Eestil läheks ikka hästi!

Ääd uut aastet! (Mulgi)

Koroonast, aerosoolidest, maskist ja muust

 Koroona on tagasi ja hullemini kui kevadel. Õnneks oli suvel ja varasügisel suhteliselt muretu olla. Midagi otseselt ei nõutud, rõhutati ainult, et peske ikka käsi ja hoidke võimalusel distantsi. Selle teadmisega käisin kevadel ja suvel Lätis, sugulase sünnipäeval ja ühel mälestusüritusel, Järvide kontserdil ja Rakvere külalisetendusel Endla teatris. Oli üks klassikokkutulek. Sõitsin liinibussiga ja käisin poes. Maski ei kandnud - ei nõutud, ainult kontserdil istutati vaatajad hajutatult, teatris mõõdeti temperatuuri ja korjati isikuandmeid. Vahepeal oli Eesti isegi oivik naaberriikide seas - nii väike nakatavus. 

Nüüd on see kõik minevik. Näitajad on kaugelt ületanud kevadise eriolukorra omad. On tekkinud ulatuslikud kolded ja valitsus karmistab järjest piiranguid. Enam ei suudeta taga ajada lähikondseid ja kontaktseid. Koole suletakse ja kaugel ei ole minu arvates kogu riigi lukkupanek. See oleks väga frustreeriv. Märtsis-aprillis, kui kõik pidid istuma kodus ja näitlejad tegid klippe, kus väga kurja häälega öeldi: püsi kodus!, kus ETV näitas lõbusaid videosid peredest, kes lõbusalt kodus aega veetsid, oli elu ikka väga masendav. 

Vahepeal on teadlased teinud koroona suhtes uusi avastusi. Näiteks see, et pindadelt nakatumine ja näkku köhimine polegi kõige ohtlikum viis haigestuda. Aina rohkem räägitakse, et viiruse levitajad on tihti ilma sümptomiteta ja noored inimesed, kes mingile tühipaljale nohule üldse tähelepanu ei pööra. Enam polegi kõige suurem haigestunute grupp vanurid ja 60+, vaid nooremapoolsed keskealised, kes ise võivad põdeda väga kergelt. 

Uus avastus on, et Covid 19 levib nähtamatute ja imepisikeste aerosoolide kaudu, mis levivad juba rääkimisel, eriti hästi aga lauldes või näiteks võistlustel häälekalt kaasa elades.Selle vastu aitab abinõu, mis on maski massiivne kandmine. Käesolevast nädalast on maski kandmine avalikes siseruumides ja liinibussides kohustuslik. Mina siin probleemi ei näe - kui vaja, siis vaja. Usun, mida teadlased räägivad, ja teen, mida valitsus nõuab. 

Aga üks segment ei usu, et koroonat üldse olemas on (põhiargument: näidake mulle mõni koroonahaige ja sellesse surnu!!). Nende arvates on epideemia ja pandeemia välja mõeldud, et rahvast suukorvistada. Ja et maski kandmine on isikut diskrimineeriv ja kahjulik meede, liiati põhiseadusevastane. Vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Alar Jõks valas õli tulle, avaldades artikli, kus taunib maski kandmise meedet kui põhiseaduse vastast. Ise kannab maski kui kodanik, kel on elu armas. Õiguskantsler Ülle Madise, kellest ma muidu väga lugu pean, ütleb umbes sama ja soovitab pöörduda halduskohtusse.

 "Tule taevas appi!" ütleks Lennart Meri selle peale. 

Kas vaktsiin lõpetab selle paranoilise olukorra?