2007-06-03

Kuidas ma aiamaal käisin


Olen kuulnud, et inimene peab iga päev vähemalt 2000 sammu käima, et füüsilises vormis püsida. Lugesin isegi ükskord sammud üle ja panin mõttes marsruudid paika.

Täna käisin aiamaal. Tegelikult ma enam aeda ei pea. Viimati tegime vist peenraid ja kasvuhoonet siis, kui Epp minu juures elas. Seega viis aastat tagasi.
Ega ma mingi eriline rohenäpp ole kunagi olnudki, aga kevadel tekib nostalgia - tuleb meelde, kui tore oli maad kaevata ja seemneid/taimi mulda panna. Lisaväärtusena sai värskes õhus olla ja kehale päikest võtta.

Miks ma enam aeda ei hari? Sellel on mitu põhjust. Esiteks polnudki see minu maa, vaid hoopis teise aiast üks osa. Teiseks puudub praktiline vajadus ise midagi kasvatada, kui poest ja turult saab kõike osta.
Minu isa istutatud õunapuud ja marjapõõsad kasvatavad saaki ikka. Keegi ei keela mul sealt osa saada, kuigi vanaperenaine on juba mitu aastat surnud. Tema tütar elab vist Tallinnas, kedagi liikumas küll ei näinud. Isegi kasse mitte, kes varem alati uudistama tulid.

Kurb pilt avanes: rohi rinnuni, vanad autovrakid, tormist murtud puud koristamata. Mis kasu on sellest, et seal on suhteliselt hästi säilinud vana taluhoone, kui puudub hoolas omanik? Hea, et seda pole veel rüüstatud või põlema pandud. (sülitan 3x üle õla)
Korjasin lilli - lupiine, pojenge ja karikakraid. Püsilillede peenar oli peaaegu kadunud. Piibelehti ei leidnud enam üldse. Rohi on need lämmatanud.
Lõpmata nukker tunne on hinges.

6 comments:

Elviina's blog said...

5000 või 5 x 5:ndale korruselt ja tagasi.

helle said...

Ma elan 2.korrrusel. Mitu korda see teeb?

Eppppp said...

Ma mäletan, kuidas viis aastat tagasi nimetasid seda, mis aiamaal toimunud "Eesti põllumajanduse allakäiguks" ;)

Eppppp said...

oi, koma jäi vist eelmisest lausest puudu...

helle said...

See aiamaa oli meie elus ikka väga tähtis küll. Ja kui veel seda öelda, et seal suri meie ema...20.juunil 1977.aastal, 30 aastat tagasi.

Anonymous said...

Great work.