2007-12-01

Väärikas vääritu inimene

Lugesin eile Ingridi postitust väärikuse teemal ja lubasin, et avaldan oma arvamust ka. Ingrid on nii arukas naine, mul ei ole õieti midagi lisada.
Teen nii, nagu ma alati lastele õpetan. Otsi kõigepealt ÕSist või mõnest teatmeteosest - sealt saab iva kätte. Isegi Internetist, lüües märksõna sisse. Ükskord, kui meil oli kirjanditeema "Kui palju maksab õnn?", lõin sama küsimuse googlisse sisse. Sain 379 000 vastust!!! Vali, mida tahad.

Sõna väärikas kohta loen ÕSist - sünonüümid auväärne, soliidne, lugupeetav, vastand vääritu ja ebaväärikas. Näiteks väärikas inimene, amet, käitumine.
Sõna väärikus- ebaväärikus, eneseväärikus, inimväärikus.
Käänduvad: väärikas, väärika, väärikat (omadussõna) ja väärikus, väärikuse, väärikust(nimisõna)
Tegusõna väärima - väärt olema, ära teenima ( Lauseis Laps on vitsa väärt. Ta ei vääri su pisaraid.)
Tuletised vääriline ja vääriliselt.

Nüüd siis mõned küsimused ja minu vastused.

- Kas muidu väärikas inimene võib käituda ebaväärikalt?
Kindlasti võib juhtuda, aga väärikas inimene tunnistab oma eksimust ja vabandab väärikalt, mitte teist/teisi süüdistades ja ennast õigustades.

- Kas väärikus on õpetatav/kasvatatav/ või on see kaasa sündinud?
Arvan, et on kasvatuse vili, vaevalt on olemas väärikuse geeni. Kindlasti on siin vaja ka eeskujusid. Väärikatel vanematel on üldjuhul väärikad lapsed.

- Kas laps võib ka olla väärikas?
Muidugi, kui ta on hästi kasvatatud ja tema väärtushinnangud on ilusasti paigas, kui tal on juba välja kujunenud eneseteadvus ja solidaarsustunne, kui ta taipab, et pole maailma naba.

- Kuidas väärikalt vananeda?
Väärikas vananemine on eakohane vananemine, aga alati pole see enda teha. Loodus võib siin oma osa mängida. Seniilsus ja vaimsuse langemine ei ole ju isiksuse väärtusega seotud. Raske haiguse tagajärjel võib inimene palju oma väärtusest kaotada. On ta selles siis süüdi?
Riik ja valitsus ei tohi jätta vana, haiget, abitut, omasteta inimest häbiväärsesse olukorda, kus on raske oma väärikustunnet säilitada. See on väga valus. Kodutus ja vaesus ei toida eneseväärikust. Kerjamine ei ole vaba tahe, sealhulgas kaastunde kerjamine.

Veel arvan, et väärikus on meie ajal suur defitsiit. Seepärast võib juhtudagi see, mis tihtipeale blogides ja kommentaariumides ilmneb: solvatakse ja mõnitatakse teistsugust, vanadust, puuet.

Väärikad inimesed nii ei tee.

P.S. Lugesin Kati suurepärast kirjutist samal teemal. Olen väga nõus.

Edit. Toomas Paul kirjutas oma essees "Kasvatuse küsitavus" (Postimees, 1. dets, kultuurilisa AK), et teadlaste uurimuste põhjal on kindlaks tehtud, et ükskõik kui palju me ka oma võsukeste mõjutamiseks pingutame, ei ületa see mingilgi määral mõju, mida omavad eakaaslased. Kui näiteks suitsetama hakatakse, siis mitte sellepärast, et vanemad kodus suitsetavad ( kui näiteks suitsetavad), vaid sellepärast, et kõik ümberringi suitsetavad.
Lapsed haigestuvad ka sellepärast, et teised lapsed haigestuvad. Klassikalised hüsteeriajuhtumid puudutavad samuti eelkõige kooliõpilasi.
Lootus siiski jääb. Tuleb loota eelkõige omaenda heade geenide peale, mille osatähtsus on 50%. Juba ammu on öeldud, et lapse kasvatamine algab partneri valikust.
Võib ka lapsi võimalikult kaua oma vaateväljas hoida. Siin on edumaa võib-olla nendel, kes elavad sügaval metsa sees või üksikul saarel ja õpetavad lapsi kodus.
Tegelikult suurt midagi muuta ei saa, ja koolitulistamine tuleb siinkandis niikuinii, vaatamata kooli ja kodu kasvatamisele.
Tegelikult oli SEE väga tõsine lugu.

11 comments:

Ingrid said...

Vananemise kohta küsisin oma sissekandes sellepärast, et millegipärast on kombeks rõhutada, kuidas vanad inimesed peaksid oskama käituda väärikalt, mitte halama ja nõudma inimväärset vanaduspõlve.
Heinz Valk saates "Väärikas vananemine" toonitas korduvalt, et eakad, 70-80 ja vanemad ei nurise.
Muidugi ei nurise! Võrreldes äsja pensionile jäänud 62-sega pole neil enam elus vaja nii palju rabeleda, ainult otsad veel kokku tõmmata, oma elule hinne panna.

Samas ei ole ma veel kuulnud üleskutset, et noor või keskealine
peaksid elama väärikalt, olema väärikalt noored. Selle asemel kasutatakse teisi mõisteid nagu korralikult, arukalt, ettevõtlikult ja mida iganes.
Jah, olen sinuga täielikult nõus, et ka väärikas inimene võib oma tunnetetulvas ja suure pinge all sõnades või tegudes komistada ja oma väärikuse kaotada. Enamasti põeb ta oma eksitust niivõrd, et vabandab isegi siis kui teised tema viga ei märganud või ei arvanud pahakski panna. Väärikas inimene teadlikult oma sisemist eetikalatti madalamaks ei lase.
Väärikuse omandamist ainult hea kasvatuse 100% kaudu ma siiski tõenäoliseks ei pea. Ma arvan, et mõni inimen sünnib geneetilise soodumusega alluda enam oma sisemisele kontrollile.
Mul oli pisipoeg 1,5 aastane kui temas lõi kõvasti välja see väärikus. Kui ta tahtis minu juurest teise tuppa mängima või külaliste juurde minna, siis lahkus ta toast selg ees ise nagu andekspaluvalt naeratades jpm.
Kutsun teda ikka veel nalja pärast sinivereliseks, sest see aristokraatlik käitumine on temas seespoolt tulev.

Mis sõnastikesse puutub, siis alustasingi ma interneti otsingutest. Seal oli nii palju huvitavat materjali (s.h. Õpetajate lehes, mida ma tavaliselt ei loe), et ma kavatsesin algselt kirjutada palju põhjalikumalt ja viidetega ka autoritele.
Aga läks nagu läks.

Kas väärikas inimene on igav?
Ta võib tunduda küll, sest tal pole kombeks rääkida palju ja valjuhäälselt. :-)

joodikupoeg said...

Just praegu turgatas pähe mõte, et ka minu blogitekstid alates 18.oktoobrist on täiesti selgelt kaastunde kerjamine. On see siis väärikas - oh ei, kaugeltki mitte.
Minu ainus valik on meie ühised lapsed väärikalt üles kasvatada, olgu ma ise kui vääritu tahes.

helle said...

Küsimus: kas väärikas inimene on igav?
Üliviisakas ja liiga tagasihoidlik inimene võib vahel tunduda igav... mõne elavaloomulise jaoks.
Minuga ühel kursusel õppis üks üdini usklik inimene (isa oli pastor, vend on väga tuntud kirikutegelane, praegu vist pensionil, nime ei taha siin öelda). Ta oli meist 6 aastat vanem.
Meie olime ihhahhaa ja ahhahhaa, sellised tuulepead, aga kui tema meie seltskonnas oli, taltusime kõik. Ta kiirgas niisugust väärikust ja salapära. Siiani on see tunne meeles. ( ma ei tahtnud siin rõhutada usklikkust)
Olgu, kuidas on, aga MÕNE inimese ümber on ikka selline aura - seda ei õpi iialgi ära.
Vist ongi nii, nagu sa kirjutasid, et mõnel on seda rohkem, teisel vähem kaasa antud.
Aga head kombed, mis pole ju ka halvad asjad, on küll õpitavad.

helle said...

Armas Joodikupoeg, no miks Sa nii teed? Miks Sa keerad kõik enda vastu?
Kui ma oleks seda teadnud, et Sa võid üldse nii arvata, poleks ma seda lauset iialgi kirjutanud.
Kaastunnet kerjame me mõnel määral kõik.
Ole tubli ja pea vastu!

Ingrid said...

Joodikupoeg
Olla inimene, kelle juurde tullakse
oma valus kaastunnet otsima, oleks minu jaoks suurim usaldusavaldus.
Nii et me oleme tänulikud selle usalduse eest, mida oled meie, netikaaslaste suhtes üles näidanud.

Minu ideed said...

Väärikust ei saa mängida, teeselda, kui ikka pole väärikas, siis ei ole või vastupidi.Mina näiteks ei ole ja mis siis? Näpuganäitaja pole seda ammugi.

helle said...

Lp minu ideed
Teema oli üles tõstetud diskussiooniks, mitte kellelegi "näpuga näitamiseks". Näpuga üldse ei sobi näidata, õpetati mind lapsepõlves.
Teise inimese väärikuse hindamine on üldse subjektiivne asi. Kaugelt ja mõne üksiku asja järgi seda teha ei saa.
Ja see peab küll väga noor inimene olema, kes on uhke selle üle, et ta pole väärikas. Ja mis siis, küsib ise.

Ingrid said...

Sjigelle!
Kas sa juhtusid lugema eilsest Postimehest Toomas Pauli kasvatusartiklit?
Sealt:
Mitmetes ulatuslikes ja hoolikalt planeeritud kaksikuteuuringutes on selgunud, et enamik iseloomujoontest, mis meid teevad selleks, kes me oleme – sõbralikkus, ekstravertsus, närvilisus, avameelsus jne –, on umbes pooles ulatuses geenide ning pooles ulatuses keskkonna määratud.

Üksjagu mõtlemisainet.:-)

helle said...

Lugesin. Minu kursusekaaslane oli Toomas Pauli õde. Sa saad aru, keda ma mõtlesin, eks?

Ingrid said...

No saan ikka! :-)

helle said...

Lugesin teist korda veel selle essee läbi. Sõnum on, et selle 50% osas, mida määratletakse kui keskkonna mõju, on lõviosa eakaaslastel? Tänapäeval seda rohkem, mida vähem lapsed oma vanematega reaalselt suhtlevad. Virtuaalelu mõjutab neid rohkem kui miski muu?
Aga geenide osa on ikkagi 50%!

Nii et noorte kohati hüsteeriline käitumine ja allumatus ü/k reeglite suhtes on suures osas tingitud nendest, kellega nad kõige rohkem suhtlevad? Peegeldavad üksteise mõju?