2019-04-19

Inimestest ja koertest

Kui lugesin, et Epp võttis Mariale seltsiks koerakutsika Venemaalt, siis lausa ehmatasin ära. Kes teab, see teab. Koera ei võeta lapsele mänguasjaks. On ju teada, et laps tüdineb varsti ja ei ole võimeline mingit vastutust loomakese eest võtma. Peale selle vajab koer hoolitsust ja armastust 24 h, teda ei saa jätta üksi õue mitmeks päevaks, kui tuleb tahtmine kuhugi pikemaks minna.

Kui meie olime lapsed, siis tahtsime ka endale hirmsasti koera (kesse ei tahaks!!). Kord tõid vennad ühe pika kerega koeravolaski meile koju. Esialgu peitsid ta kuuri alla ja käisid teda seal vaatamas/ toitmas. Õige pea tuli saladus ilmsiks ja vanemad käskisid koera kohe tagasi viia. Ema ütles, et meil on suur pere ja vähe ruumi, endalgi väga kitsas, meil pole võimalik koera võtta.
Nii see lõppes.

Kui mu tütar oli kooliminekueas, saime tuttavate käest ühe segatõugu koerakutsika. Panime Bibi nimeks. Ta oli väikest kasvu ja väga emotsionaalne. Talle ei meeldinud joodikud, rattasõitjad ja teised koerad. Ta armastas hullupööra oma inimesi ja talus kassi, kellega  oli sunnitud ühe katuse all elama. Bibi oli koolitamata/kasvatamata, ta ei kuulanud üldse sõna ja kasutas alati juhust, kui sai toitu varastada. Sellegipoolest oli ta meile armas. Jooksu ajal pani ta kodust punuma, sellest tuli ka pahandusi. Siiski ma ei tea, et temast oleks järglasi sündinud. Ta oli selline kaugelt passija vist. Paar korda kadus ta ka ära, aga tuli ikka koju tagasi. Ükskord tuli Bibi kooli ja tekitas sellega väga suurt furoori. Ma pidin tütre tunnist välja võtma ja laskma tal koera koju viia.
Bibi elas 18aastaseks. Tema elutahe oli hämmastav. Lõpuks ta enam ei näinud ega jaganud tuhkagi, põis ka ei pidanud ja voodisse tuli teda juba tõsta.
Lõpuks otsustasime tütrega, et laseme tal minna...sinna, kuhu nad ikka lähevad.

Kui mu tütar 4 aastat tagasi koerakutsika võttis, siis olin ma algul vastu. Minu argumendid olid: tuleb palju muret juurde, lapsed alles väikesed, kui tahavad perega ära minna, siis kuhu koer jääb. Salamisi mõtlesin ka, et mul tuleb osa kohustusi enda peale võtta, mis on ka tõsi (näiteks korjan koeras...a aiast kokku). Koer, nimi Joosep, hüütakse Jossuks, on suurt kasvu. Ema kuldne retriiver ja isa teadmata, arvatavasti berni karjakoer. Mõistagi polnud see suhe planeeritud ja soositud.
 Teda on ka koolitatud ja isegi natuke treenitud agility vallas. Kuna tal aga ilmselt palju eeldusi võistlusspordiga tegelemiseks polnud, siis jooksis ta oma rabeduses  perenaise esimesel võistlusel jalust maha. Tulemuseks - põlvevigastus ja operatsioon( perenaisel).
Meie koer on sotsiaalne, ta võtab kiiresti inimesi omaks.  Kui pere sõidab kottu ära, siis saab Jossu kaasa või lähen mina kodu- ja koerahoidjaks. Kui ta noorem oli, siis enne ta magama ei läinud, kui kogu pere oli koju jõudnud. Truu hing.
Muide, minu sõna ei suvatse ta eriti kuulata, kui just isklikku kasu ei näe. Muidu armastab ta mind väga, sest  mul on ju alati tema jaoks midagi kaasa võetud.



                                                  Mari  koos Joosepiga

                          Jossu koos šveitsi valge lambakoera kutsikatega

Jossu aastasena koduküla rannas

Jossu ja kevad (2019)

12 comments:

konn, lendav konn said...

Joosep võiks Arturiga sõbrustama hakata! :-) Palju kaalub, tundub turske koer olevat?

helle said...

Pildid on mitu aastat tagasi võetud. Kaalub ikka päris palju, peast ei tea. Isu on lõputu ja ta sööks ennast tonniseks. Triin püüab veidi ohjata toiduportsjonitega.

konn, lendav konn said...

Ehh, lugesin nüüd ise ka Epu koerasaagat ja ....veel kord ehhh...
Kui inimesel on mitu koera olnud, siis nagu võiks ikka teada, et koer (saati veel 8 kuud vana koeranooruk) ei harju kindlasti vaid ööpäevaga. Ja kohe ära andma...ehhh

Bianka said...

Meie pere kasvas koos koeraga. Lapsed muidugi tahtsid koera, aga koera võtmise otsus oli ikkagi eelkõige täiskasvanute teha, kes arvestasid, et nemad hoolitsevad ja vastutavad. Ja otse loomulikult andsime oma parima alguses, et kutsikas kohaneks uues kodus ega hakkaks ema järgi igatsema. Oluline asjaolu oli ka see, et mina sain kutsika esimesel eluaastal päevasel ajal temaga koos kodus olla, et ta ei peaks üksida igatsema ja nutma. Minu arust on kutsika võtmine sama vastutusrikas otsus, nagu peresse lapse saamine. Ma ei kujuta ette, et looma võtmine käib niisuguse hoolimatuse ja mõtlematusega. Samuti käidi kohe algul kutsikaga kord nädalas mitu kuud koertekoolis, kus teda õpetati.

Me oma labradori puhul muretsesime samuti tema hea isu ja paksuks mineku pärast. Loodetavasti meie kasvatuse vili on see, et ta ei varasta laualt toitu, nagu meid hoiatati (et labradorid teevad toidu nimel kõike). Varastamise asemel oskab Kevin muidugi sööjate käest südantlõhestavalt toitu nuruda. Paneb oma pea intensiivselt su sülle, nagu öelsdes, et kas sul ometi südant sees pole. Ise sööd ja mulle ei anna... Mingi ampsu ma selle peale ikka loovutan.

Aga muidu sööb Kevin oma krõbuskeid paraja portsu 2 korda päevas ja kuna jalutada saab ta piisavalt, siis ta kaal on normaalne, umbes 40 kg. Aga jõudu on sel 3-aastasel kõvasti, annab ikka sikutada, kui meie plaanid, kuhu minna, kokku ei lange :P

Rents said...

On Epul üldse mõni koduloom terve elu temaga veetnud? Tundub, et tal on see nagu lambi ostmine, pannakse sobivasse kohta ja kui enam ei sobi, siis jälle antakse sõbrale, et võtta järgmine, mis tapeediga paremini kokku käib.

Seitsmeaastast, kes ei saa aru, et hirmunud koera ei peaks taga ajama või näppima, ei julge liigselt kommenteerida, sest ma ei ole nende eluga nii sügavalt kursis - pärast on diagnoosiga vms, igaks juhuks ei taha hinnanguid jagada. Aga tavalise lapse puhul väga kummaline käitumine ...

Eppppp said...

Me oleme tõesti jah diagnoosiga.
On ikka, Kurru-Nurru, Nestor (ja hamstrid), varasemast ka Karlos ja Massa ja Pontsu (ja hamstrid).
Kurb, et lugema seda postitust sattusin.
Hukka mõista on lihtsam kui mõista.

helle said...

Epp, ise Sa ju tõid oma probleemi avalikkuse ette, kus see väga suurt tähelepanu sai. Muidugi on inimesed emotsionaalsed, eriti, mis puudutab loomi ja lapsi. Oleks kohe pöördunud spetsialisti poole. Ja ikkagi olen ma seda meelt, et Sinu elustiiliga ei sobi koera pidamine kokku. Need loomad, mida Sa nimetasid, ei olnud ju ainult Sinu vastutada. Nad elasid perekonnas. See on suur vahe.

helle said...

Küsisin järele, Jossu kaalus viimati 39 kg. Ta on elu parimas eas, energiline ja sportlik.

konn, lendav konn said...

Ahhaa - siis sobib Artur perepeaks, tema kaalub 46 kg!:D

TT said...

Eks tegu ole suhtumise ja vaatenurgaga. Meie jaoks on koduloom pereliige. Nagu lapsegi saamise puhul, eelistatavalt planeeritud aga vahel võib kogemata juhtuda. Samas sõltumata sellest kuidas, last ju ära ei anna kui tülli lähed või segab su eelnevat mugavat elu. Kui aga koduloomas näha aksessuaari, on vahetamine täiesti aksepteeritav, iseasi kuidas see loomale mõjub. Mõne päeva või ka nädalaga püsisuhet ei tohiks koeraga tekkida aga pikema aja puhul on karjast väljaarvamine (nii seda koer näeb) loomale õige stressav kogemus.

Anonymous said...

Ootan pikisilmi Su uusi postitusi, aga vist on blogimisevaim jälle ära kadunud.

helle said...

Saatus on mulle ette veeretanud katsumusi, mille lahendamisega praegu tegelen. Päriselt ei ole ära läinud veel.