Kaks aastat tagasi suvel
lahkus päevapealt Olga, kes elas minu peal olevas korteris. Tema tütar, kes elab
Tallinnas, pani korteri müüki. Ma pole pisiasjadega kursis, aga õige pea tuli
korterisse üüriline - noor ema imikuga ja lapse isaga (arvatavasti). Kohe tulid
ka probleemid. Selgus, et noormees on narkomaan ja vägivaldne. Isegi politsei
käis mitu korda teda ära viimas. Siis kuulsin ma, et korteri omanik tõstis
ta (nad) välja. Ema lapsega lahkus varem. Jälle oli ilus vaikne elada.
Uuest
sügisest tulid uued üürilised - 2 õde, kes käivat väidetavalt Wendres tööl. Vanemal õel on 2
kassi. Noorem aga on suitsetaja. Ta suitsetab toas. Nad käivad tööl vahetustega. Ma nende töögraafikut ei tea, aga suitsetamise järgi korteris saan ma aru, et
mõnikord algab vahetus varahommikul ja mõnikord lõpeb hilisõhtul. Vastik-vastik
suitsuhais tungib minu magamistuppa vastavalt töögraafikule.
Algul ma proovisin
heaga. Rääkisin neile, et tänapäeval püüavad noored pigem mitte suitsetada(ma ei
rääkinud ju teismelistega), et õige oleks üldse maha jätta või kui ei saa
päevapealt, siis suitsetagu õues. Rõhusin kahjule rahakotis ja tervisele
nagunii. Kirjutasin isegi veenva kirja, mille panin uksematile. Kirjas kirjutasin, et üldse on ebakultuurne suitsetada eluruumis.
Paar päeva pärast seda vist oli puhtam õhk. Aga siis jätkus uue hooga.
Seejärel pöördusin KÜ esimehe poole. Ta käis olukorraga tutvumas, aga ei saanud
korterisse sisse. Minu palvel võttis ta kontakti korteri omanikuga (tuletan
meelde, suhteliselt värske omanik), kes väidetavalt olevat käinud üürnikega rääkimas. Ja kes olevat väitnud, et keegi ei suitseta korteris.
Kurtsin muret oma tütrele, kes omakorda rääkis uuesti korteriühistu esimehega, mispeale trepikotta
ilmusid eeskirjad ja ettekirjutused suitsetamise kohta.
Olukord on aga endine.
Öösel, kui kõik normaalsed inimesed magavad, suitsetab minu peal korteris noor
neiu ennastunustavalt (akna peal?). See olukord teeb mind lausa õnnetuks.
P.S. Ühistu koosolekul nenditi, et inimesel on õigus oma toas mida tahes teha. Võibolla tuld keset põrandat just mitte, aga ma ei tea ka. Mis see suitsetamine muud on!! See tegi mu tuju ikka päris halvaks. Kannatasin nii füüsiliselt kui vaimselt.
Siis võttis üks õdedest oma kaks kassi ja kolis välja. Ta oli ju tegelikult kaassuitsetaja ja kassid ei talunud suitsuhaisu.
(Eelnev kirjutatud juunis 2023)
Edit 23. sept 2023
Umbes kuu tagasi, just sel ajal, kui olin väikesel reisil, kolis välja ka teine õde, see suitsetav. Kui jõudsin koju, teavitas mind uudisest altnaaber. Algul ma ei uskunud. Kartsin, et küllap ta on ka mõneks päevaks kuhugi ära läinud. Siiani käin õues kontrollimas, kas aknad on ikka kinni. (Suitsetamise ajal olid pärani lahti). Nüüd hoian pöialt, et järgmine üüriline poleks peopanija, sest pidev tümps, eriti öötundidel, poleks ka vastuvõetav.
7 comments:
Naabrid on olulised! Loodame parimat, aitan pöialt hoida :)
Hakkasin Sinu kommentaari peale arvutama, mitut naabrit ma nime järgi ja/või isegi natuke rohkem tunnen. Oma trepikojas, kus on 16 korterit!? Sain 6. See Olga, kes minu peal elas ja 2 suve tagasi suri, oli 7.
Mitu telefoninumbrit mul on sellest kogumist? 2, ei rohkem.
Kas eestlased ongi sellised introverdid või on asi minus?
Ma olen 10 aastat elanud selles majas.
Kavatsen sellest pikemalt kirjutada.
Jah, ega see naabritega tutvumine lihtne pole. Teinekord leiab ühisosa kas mingi olmemure või muu ühise juhtumise tõttu. Siis saab juba teretama hakata ja ehk nimegi küsida. aga nende vahelduvate üürnikega küll ühisosa ei teki. Suitsetamine on vastik, mul oma üürnikuga on lepingus sees, et ei tohi toas ega rõdul suitsetada.
Minul oli oma firma üürikorteris uputus ja siis sain tuttavaks mitme naabriga, ja põhiline, korteriühistu halduriga. Ta on väga tubli mees, alati saab oma murega tema poole pöörduda.
Me natuke siis ühel lainel ;) Hakkasin oma varasematest kodudest kirjutama... pisut teisest vaatevinklist.
Ja nüüd ootan huviga sinu postitust!
Aga jah, linna suures majas naabritega on kontakt olnud küll minimaalne. Maal on see natuke teistmoodi. Ja Tallinnas vanaema majas tundsin kõiki naabreid, seal oli vist 7 korterit.
Kirjuta kindlasti. Kas tõesti juba 10 aastat? Mina pole veel julgenud nii suurt elumuutust ette võtta, aga ilmselt ta tuleb, kunagi...
Mina tean sellises hruštšovkas, kus ma 35a.elan,iga korruse pealt ü h t e inimest nägupidi:
Esimeselt lastearsti, teiselt joodik-Rutsi, kolmandalt KÜ esimeest ja neljandalt ühte vana Marinat.Telekas oli saade "The great disconnect"(Üksindus ühenduses). Et kogukonnapuudulikkus hävitab inimese.Aga paljusid ei tahagi tunda.Linnavärk.
Kuidas üldse leida uusi tutvusi või vähemalt teada nimegi, et teretada oma maja elanikke?
Kui ma olin uustulnuk, siis elas meie majas palju pensionieas naisi. Nad istusid õhtuti pinkidel maja ees, õlgkübarad peas ja tuju hea. Siis midagi juhtus ja paari aastaga lahkusid kõik parematele pinkidele.
Nüüd olen ma jõudnud nii kaugele, et ma küsin uue inimese käest meie trepikojas, kas ta on kolinud meie majja. Esimesel korral vastab kõnetatu keerutavalt või küsib vastu, et mis siis. Järgmisel korral võib juhtuda, et uuselanik on vahepeal ümber mõelnud ja alustab ise juttu.
Kokkuvõtvalt - ei ole eriti lihtne integreeruda majaelanikega.
Post a Comment