Kuidas koostada aruannet

1. Otsi välja mälupulgalt eelmise aasta aruanne
2. Paranda ära pealkirjas esinevad andmed (aastaarv, klassi nr jm)
3. Loe läbi esimene punkt
4. Tee vajalikud muudatused - sõnasta ümber, kustuta ebaoluline, lisa juurde uut infot
5. Sama tee järgmiste punktidega (kokku 8)
6. Loe veel kord väga põhjalikult kogu aruanne läbi
7. Tunne rahulolu tehtud tööst
8. Valmis aruanne esita tähtaegselt

e-elu või elu.ee

Me oleme moodsad inimesed ja ajame omi tähtsaid asju Interneti teel. Uneti kaudu makse makstes või rahasid teatud arvetele üle kandes õieti ei adugi, et tegelik elu on ikka jube palju kallimaks läinud.

Netis lehti lugedes oled omandanud pealiskaudsuse - tihtipeale ei ava isegi artiklit, vaid piirdud ainult pealkirja ja esimeste lausetega. Niigi selge ju!

Tekib probleem - kohe googlesse!
Blogimisest me ei räägigi - see on pool elu.

Tööl nõutakse aruandeid. Üks hullem kui teine. Annab arvutist välja imeda ja klahvidel klõbistada, sest lühike aruanne on ju halb aruanne (loe 'töö').

Võiks ju arvata, et seoses elu.ee-ga on paberi osatähtsus vähenenud. Aga kus sa sellega!
Postimees tuleb koju pärastlõunal, aga mul on juba uudised teada! Ei viitsi õieti läbigi lipsida.

e-kooli hindeid on vaja paberil dubleerida, sest mine tea - äkki kukub internet kokku või miskit.
Lõpuklassi hindeid otsi kokku kümnest kohast.

Aruanded kirjutad küll arvutis, aga siis tuleb need välja printida, et panna paksu kausta. Neid on nii palju, et kappe tuleb juurde ehitada.
Eh e-elu!

Pildil vana Juku

Lemmiklooma surm

Laias laastus jaguneb inimkond kaheks - ühed, kes peavad kodus (armastavad) lemmikloomi, ja teised, kes ei pea (vihkavad) koduloomi. Võib-olla on teatud ülemineku- ehk siirdevormid, aga ma nii sügavuti ei lähe.

Need, kes tahavad koos lemmikloomaga elada, jagunevad veel omakorda - ühed, kes hindavad koeri ja kassidest ei arva midagi (nn koerainimesed), ja teised, kes tituleerivad end kassiinimesteks. Mina olen tolerantne mõlemas suunas.

"Ma kohe ei salli kasse!" võib mõni koerainimene avameelselt ütelda.

----------

Keskeltläbi kord kuus helistan ühele oma vanale kolleegile, kes elab ühes teises väikelinnas. Ta on minust tunduvalt vanem, seepärast kuulan alati viisakalt ära tema hädaldamise ja virisemise mis tahes asja kohta. Tervist pole tal ollagi!!

"Kuidas Riki elab?" küsin, et teemat vahetada.
Vaikus teiselpool toru. Arvasin juba, et kõne katkes ja hakkasin hoolega hallootama.
"Rikit ei ole enam mitu nädalat, " kostis siis.

Äkki ei osanudki midagi öelda.
Riki oli kolleegi koer, kes asendas talle peret, keda tal polnud. Koera tõu kohta ei oska midagi öelda - selline segavereline, pikakarvaline, madalajalgne oli. Aga iseloom!?

Ma ei tea, kas koerte puhul kehtib ka ütlus, et lahkunust halvasti ei räägita.
No oli selline ettearvamatu ja võis varbast kinni haarata, kui mõne ootamatu sammu tegid. Võõraste suhtes umbusklik, ja kui ühel korral saidki enamvähem sõbraks, siis järgmisel korral ei tunnistanud sind üldse.
Nüüd oli Riki surnud - arst oli arvanud, et kopsuvähk või midagi taolist (kopsuverejooks).

Ülejäänud aeg kõnest troostisin üht lõpmata suurt valu. Rääkisime üle, et 14 aastat on koeral juba kaunis kõrge iga. Et ta oli haige ja aidata ei saanud. Et see on paratamatu, et kõik kord surevad.

Ma saan aru, et see kõik on nii otsata kurb.

Pildil üks koer, kes pigem meenutab meie Bibit.

Kassielu, vol 1

Mul on kass, Pätu nimeks - 7aastane siiami sugemetega, sünnilt isane, ... kastreeritud. Ta on väga kõrgest soost, mulle toodi ta venna perest. Ema on süsimust, aga näost rohkem siiam kui meie oma.
Algul oli Pätt üleni lumivalge, nüüd on sellest jäänud ainult manisk ja sokid. Kõhualune ka, aga seda ta ei näita. Põhitoon on tumepruun-must, nagu ikka siiamitel.

Vahel käib ta mul kannul ja kurdab midagi. Enamasti tahab siis välja minna. Mis ses imelikku- kassid ju käivadki väljas! Ega olegi, aga mulle meeldis, kui ta tuli ise tagasi - hüppas korraks ukselingile või tegi ukse taga kurnjäu. Talvel ja halva ilmaga on ta tubane.

Nüüd aga tehti meil trepikodades ilmatu peen remont, mille käigus vahetati vanad lääbakil välisuksed uute metalluste vastu. Kui enne sai kass ise alt sisse (uksed olid pidevalt lahti või irvakil), siis nüüd pean teda kutsuma/otsima minema. Ega Pätu pole mingi hulkuja loom ja teiste kasside peale ta uriseb;)

Õues ta ennast kätte ei anna. Mina pean rõdult hüüdma "Pätu-Pätu". Kui ta suvatseb kusagilt välja ilmuda, siis jooksen õue, katsun teda endaga tuppa meelitada. Tema jaoks on see uus situatsioon.
"Küll ta ära õpib, " arvas Triin.
Tähendab, ta peab ära õppima, et tuleb hüüdmise peale, ja kohe!!!

Muidu on Pätul ikka kuninglik elu küll, elab nagu Saabastega Kass muinasjutu lõpus. Tal on 4toaline korter ja vaba pääs rõdule, kus ta vilu ilmaga põõnab. Söögilaud on ka pidevalt kaetud - vähemalt kaht sorti krõbuskeid on alati. Ja hiiri püüab ta sportlikust huvist oma lõbuks. Tähtis on tulla mulle näitama.

Kui ma kodust ära lähen- vahel mitmeks päevaks - siis peab ta üksi hakkama saama. Siiani pole probleeme olnud. Ma ei tea, mida ta oma peas mõtleb ... minust... ja sellest uuest situatsioonist.

Pildil pole Pätu, aga veidi sarnane on.

Mis mulle Eestis ei meeldi? ***

See on järg eelmisele postitusele. Allolevad mõtted ei ole minu sõnastatud.

----------

** Siin elab ka palju pätte, kriminaale, liiklushuligaane. Olen kuulnud narkokaubandusest, juveeliröövidest ja muust sellisest, kus on osalenud meie kaasmaalased. Kas see ei riku meie riigi mainet? Mina küll halvamainelises riigis elada ei tahaks!
** Kahjuks on palgad siin ikkagi madalad ja üha enam inimesi läheb välismaale õnne otsima. Paljud ei tule tagasi.
** Iive on Eestis väike. Igal aastal on sündimus järjest kahanenud. Vanurid surevad ja eestimeelsus väheneb. Noored ei hinda kodumaa väärtust.
** Kui järele mõelda, on Eestis ka palju halba. Jätkem praegu välja Eesti palgad ja tarbekaupade hinnad.(---)Aga mind häirivad saamatud poliitikud, kes ei oska Eesti elu edendamiseks absoluutselt midagi teha.
Kui aus olla, siis pole Eestis midagi sellist, mida mõnest teisest riigist ei leiaks. Eesti on väike hall hiireke, kes ei paista loomariigis millegi poolest silma.
** Kuid kõigel on ka oma sünge ja ebameeldiv külg. Eesti riik on väike ning see võtab võimalused maailma tasemel läbi lüüa. Kiidetakse küll meie ülikoole ja sealt saadavat haridust, kuid see ei ole võrreldav haridusega, mida annavad paljude suurriikide ülikoolid.
Riigi eelarve on miinustes. Ei jätku piisavalt raha meditsiinile, haridusele, teede korrashoiule, aga samal ajal maetakse raha mõttetult monumentide rajamise alla.
Meie riigi valitsus võiks kõigepealt seada esikohale inimeste heaoluks otseselt vajaliku. Küll pärast on aega lihvida välimust jõukate riikide tasemele.
** Täiesti perfektset riiki polegi ju olemas. Kõige rohkem häirib mind see, kui mingid venelased hakkavad Eesti riigis märatsema ja oma õigusi taga nõudma. Eestlased ju ei lähe kusagile teise riiki ega hakka seal nõudma, et seal oleks eestikeelne õpe.
Natuke häirib ka see, et eestlased on üksteise vastu ülbed ega hoia kokku. Meid on ju nii vähe ja kes teab, võib-olla ähvardab meie rahvust varsti väljasuremisoht.
** Kui mõelda Eesti inimeste peale, tuleb kohe meelde ütlus, et eestlase kõige suurem vaenlane on teine eestlane. Pahatihti see ongi nii.
** Minu arvates on Eestis kõige suurem probleem alkohol ja narkootikumid. Lausa kurb on vaadata uudiseid, kus on paljud teemad õnnetustest, mis on toimunud alkoholijoobe tagajärjel, või kuulda, et inimesed surevad üledoosi.
** Mulle ei meeldi, et kõik meie riigi kodanikud ei oska hinnata seda ilusat, mis meil on, ja lagastavad loodust. Pärast piknikku ei koristata enda järelt ja tihti tekivad hooletuse tagajärjel metsatulekahjud.

------------

***Katkendid 9. klassi lõpukirjandeist nii, nagu oli kirjutatud (igasugused keelevead on muidugi mõista ära parandatud).
Teema oli sõnastatud "Mulle meeldib Eestis elada?"( lõpus küsimärk!!). Sõnastuse kohta on norimist, see kõlab umbes nagu Mulle meeldib Eestis elada jee...?! (küsimuse moodustamine!)

Mina arvan, et meil on targad lapsed;))

Mis on õigem, kas enne presenteerida head ja seejärel halba, või vastupidi?

Pildil ikka kodukoha järv

Mulle meeldib Eestis elada?***

* siin olen ma sündinud, üles kasvanud ja koolis käinud
* siin on ilus puutumatu loodus - metsad, rabad, sood ja linnulaul
* siin on igasuguseid vaatamisväärsusi - kaunid väikelinnad, kitsad jõed, Suur ja Väike Munamägi, suvepealinn Pärnu, Tallinna vanalinn, mälestusmärgid, vanad mõisad
* siin on neli aastaaega, mis tuleneb asukohast parasvöötmes
* siin pole maavärinaid, tsunamisid, tornaadosid, üleujutusi, vulkaanipurskeid, ohtlikke putukaid, madusid ja terroriste
* meil on ilus vokaaliderohke keel, kauniduse poolest teisel kohal maailmas itaalia keele järel
* meil on laulu- ja tantsupeod ja värvikirevad rahvariided
* meil on kõrge kultuur- palju häid kirjanikke, lauljaid, tantsijaid, pillimehi, sportlasi, modelle
* meil on mulgipuder ja hapukapsas - mida muud meil vaja ongi!?
* meil on oma rahaühik kroon, mis on kõige ilusam maailmas
* meil on väljapääs merele ja hea geograafiline asend
* siin elavad mu ema-isa, õed-vennad ja isegi vanavanemad;)
* kui ma lähen välismaalasele mehele, õpetan talle eesti keele selgeks, et ta saaks mu vanematega suhelda
* kui ma ka lähen välismaale elama, tulen siia oma vanaduspõlve veetma
* ma olen käinud paljudes välisriikides, aga kõige kodusemalt tunnen end ikka Eestis
* oma tulevikku kujutan ma ette üksnes Eestis - siin tahan ma üles kasvatada oma lapsed
* kuigi eestlased ei ole alati väga sõbralikud, oskavad nad siiski tähtsatel hetkedel kokku hoida

--------------
NB! Mälu järgi kirja pandud 9. klassi lõpukirjanditest.
(* * * teema sõnastus esitatud muutumatul kujul)

Ma olen nendega nõus. Aga Sina?

Pildil kodukoha järv (Tiiu kogust)

1. juuni - pühapäev

Vaatasin hommikul kümne aasta tagust filmi Juhan Viidingust. Justkui esimest korda oleks näinud, vähemasti ei mäletanud.
Kummaline oli näha inimesi, kes kümnendi jooksul on lahkunud või märgatavalt vananenud/muutunud. Tabasin end mõttelt, et nii mõnigi neist räägiks praegu hoopis teisiti...
Jaan Kaplinski on kunagi väitnud, et elu on teda Eestis kokku viinud kolme geeniusega - Uku Masingu, Artur Alliksaare ja Juhan Viidinguga. Kõik on luuletajad.
Kas Viidingust olekski tänapäeval nii suurt puudust tuntud, kui ta oleks olnud üksnes näitleja? Näitlejate traagika on selles, et nende kunst on ajalik ja et nad ei jäta endast rohkem maha kui mälestused ilusatest rollidest.

Viidingul-Üdil on aga paks (646 lk) kogu luuletusi. Loen seda alailma, teen lahti ükskõik kust ja ... loen.

Näiteks "Vaimuelu"

mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui väike tigu?

kas tõuseb ta kui päikene
kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene
teeb vaimse töö?

Või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi

Lugesin Postimehe AK lisast ka mälestusi. Kõige rohkem läks hinge kaks - Ülar Ploom ja Mihhail Lotman. (Lugege ise!)

Mees oleks täna saanud alles 60! Poisike ju! Ei kujuta aga teda ette soliidse kõhukesega, kiilaneva pealaega ja taltunud meelega siin Eestimaa peal asjatamas.
Mõned ei saa iialgi vanaks.

On kaks sõna - üdi ja üdini. *Üdi on rohkem kui veri ja *üdini on sellest rajav kääne ( näiteks " oli üdini aus...").

Olen Juhan Viidingust ennegi kirjutanud siin ja siin.

Pühapäev on alles pooles vinnas. Lastekaitsepäeva puhul ei näe ma meie maja ees ainsamatki last!! Täna tööd ei tehta!