Õnn on õuesuurune

Ma olin tugitoolilaulupiduline, see- eest aga väga pühendunud.

Olen oma elus n korda laulupeol käinud - küll osavõtjana, laste saatjana ja pealtvaatajana. Igasuguseid naljakaid mälestusi on. Esimesed on minulgi 1960ndast, kui paduvihma tõttu esimene kontsert ära jäi. Ega pidulised pole papist tehtud, aga see oli tõesti liig mis liig. Mul lagunesid kingad ära ja läksin paljajalu läbi vee trammi peale. Mäletan, et olin teised silmist kaotanud, trammis pabistasin, kas ikka sõidan õiges suunas. Ööbisime Tõnismäel.
Tantsijana olen ka mitu korda käinud.

Laulupeod on ikka alati eestlasi ühendanud. Üks selline süst peab üle paari aasta olema, et tunda ennast taas väärikana ja erilisena. Vahepeal hakkaski see orjuse-jutt närvidele käima. Kes tahab ennast orjana tunda, tundku! No milline orirahvas laulaks selliseid laule!
Kui ilus pidu see oli! Korraldajad teevad hästi, et võtavad kavasse uusi laule ja poplaulude töötlusi ja kaasavad ilusaid inimesi eeslauljateks ja solistideks ja panevad dirigentideks noori inimesi.
Muide, kust on tulnud sõna "kõneisik" ja mida see täpselt tähendab? Kui uus sõna tekib, siis on selleks ka vajadus. Leelo Tungal oli selle peo kõneisik. Kas sellepärast, et ta pidas kõne või et tema sõnadele oli nii palju laule? Kas president oli ka kõneisik?

Olen emotsionaalne inimene ja igasugune isamaalisus (mis ei ole partei ja valitsuse ülistus) läheb mulle hinge. Tõnis Mägi "Palve", mis tuli ainukesena kordamisele, vapustas hingepõhjani, isegi rohkem kui lõpulugu.
Väga ilus pidu oli!