Andsin ka oma allkirja Eesti Loomakaitse Seltsi üleskutsele.Vaatasin samuti Aunaste saadet "Meie" loomakaitse teemal.
Inimesi on igasuguseid. On lausa patoloogilisi loomaarmastajaid, kes võtaksid oma hoolde kõik kodutud kassid ja koerad.
On ka loomavihkajaid, kes annavad igale ettejuhtuvale loomale jalaga, kes tunnevad mõnu sellest, kui saavad looma piinata.
Enamus mahub sinna vahele skaalal 1-10. Ka mina.
Meil on vist eluaeg kass olnud. Kui ma pole ka uue kassi võtmisest vaimustatud olnud, siis olen ma ometi leppinud, kui see meie perre on toodud. Ja armastama hakanud. Praegune on 6aastane siiami sugemetega steriliseeritud kodukass. Tal on puudusi. Näiteks püüab ta enneolematu osavusega linde, eriti rõdul, passides seal tundide viisi liikumatult. Isegi rahvuslinnu on kätte saanud. Kahju muidugi lindudest.
18 aastat oli meil koer, segavereline krants, kel polnud headest kommetest aimugi, kes ei kuulanud sõna, kes haukus heleda häälega vahel ka tühja, kel puudus igasugune kasvatus, aga teatud valdkondades näitas üles harukordset nutikust. Ta oli väga emotsionaalne, kes enne ei jätnud, kui sai keelega üle näo tõmmata. Vahel tuli tal suurest meeleliigutusest "piss püksi".
Ta oli minu tütre lapsepõlve mängukaaslane. Meil kõigil oli lõpmata kurb, kui koer jäi pimedaks, kurdiks ja nii vanaks, et teda pidi juba süles õue ja tagasi tassima. Siis langetasime raske otsuse...
Koera ma rohkem endale ei võta.
Ma ei saa aru, kes on need inimesed, kes ajavad tänavale oma üleliigseks osutunud lemmiklooma? Ma ei tunne selliseid. Tean aga väga palju häid koera- ja kassiomanikke, kelle jaoks on koduloom sama tähtis või isegi tähtsam kui pereliige, kes musitavad ja nunnutavad oma lemmiklooma ja jagavad magamisaset. Vahel tundub, et armastavad narruseni.
Saadet"Meie" vaadates tundus mulle see moodsalt väljendudes "kallutatud", sest stuudiosse oli kutsutud inimesed, kes rääkisid ainult loomavihkajatest. Jäi mulje, et eestlased on kõige muu paha kõrval ka ühed julmurid, kes loomi ei salli ja kasutavad neid ainult tööloomadena(!!), pannes koera maja valvama ja kassi hiiri püüdma. Ainult soomlased armastavad loomi ja võtavad neid kui sõpru?
Mina tundsin küll ennast puudutanuna.
3 comments:
Ma seda Aunaste saadet ei näinud, aga Sinu kirjelduse järgi otsustades peaksin mina siis olema ka see paha eestlane, kes peab koera tööloomana - valvab maja. Ega ma ette kujuta küll, et sellise suure ja paksu karvaga selli tuppa ja voodisse laseks. Mängida võime me temaga ju õues ja ega ta tuppa tahagi, palav hakkab. Pereliige on ta sellegipoolest.
Kahjuks saadet ei näinud, ent ühe kutsikaostjaga oli mul hülgamise suhtes üsna sarnane kogemus, kahjuks.
Oli selline "blond tibi" (sic!:), kes uuris kumb on 10-pealisest kauka pesakonnast see suurim ja ilusaim. Käis mitu korda uurimas ja vaagimas. Tavaliselt ette teatamata, sõitis lihtsalt aia taha, et tulin kutsikaid vaatama. Kaukaasi kutsikad ju imearmsad... Kuna tahtjaid ja huvilisi oli palju, võtsin endale õiguse ostjat valida. Ja tõttöelda näris mind tema suhtes algusest peale kahtluseussike... Uurisin ta kokkupuudet valvekoertega (oli omanud dobermanni)ja pidamistingimusi (oh, mul on eraldatud suvila metsas, kus veedan 7 kuud aastast!) jne. Määravaks sai aga hoopis see, et teda tundis üks mu mehe sõber, kes juhtumisi ühe ta külaskäigu ajal meile sattus. Tema sõnul olla tegu igati hooliva naisterahvaga:)
Müüsin siis kutsika ja umbes pool aastat hiljem sain teate, et kutsikas on edasi müüdud ja täiesti taltsutamatu. Oli ühele poepidajale sokutatud jutuga, et muidu pannakse magama... Kutsikas oli täiesti väljaõpetamata. Polnud isegi kaelarihma kandmise harjumust... Niiet võeti üks karvapall, kellege hullati niikaua kui sügis tuli ning linna sõideti... ja siis visati sõna otseses mõttes üle parda.
Kõnealune kauka on paraku endiselt üsna ebakindel ja raskesti ohjatav...:(
Pikk komm sai, tähemärke jagus:)
Tean koerte treenimise ja üldse koertespordi kohta ühtteist oma tütre kaudu, kes sellega tegeleb (hobi).Tema lemmikud on saksa lambakoerad.
Ma hindan väga kõrgelt koerte kasvatajaid ja treenereid. Täiesti eri liik inimesi suure tähega.
Kaukaaslane oli mu vennal, aga nemad jätsid kooliskäimise temaga pooleli. Siiski oli kaunis heatahtlik koer, kuigi üht inimest oli päris tõsiselt purenud. Eelmisel talvel suri, oli vana ka juba ja haige.
Post a Comment