Minuga juhtus täna hommikul see, et ma tahtsin äkki pannkooki saada. Täna on pannkoogipäev (jumal hoidku, loodan, et mitte ülemaailmne!). Lisaks veel kolletamise päev ja Norra päev ja pühapäev nagunii.
Pannkookidega on nagu mõne teisegi toiduga, et igaüks teeb neid isemoodi ja maitse on ka igal erinev.
Juba meil kodus oli kaks koolkonda- isa pannkoogid ja ema pannkoogid. Isa tahtis õhukesi, hästi krõbedaid, rohkes rasvaines küpsetatud kooke. Ema tegi selliseid paksukesi, ümmargusi, mitte liiga pruuniks ja väheses rasvas praetud kooke. Pere jagunes ka kaheks. Mina oli isa kookide poolt.
Pannkoogid olid viimased asjad, mida isa insuldihaigena veel tegi, sest mina ju ei osanud selliseid teha, kui tema tahtis. Lõpuks ma kartsin ohutustehnika pärast ja ei lubanud tal ise küpsetada. Ükskord pani ta kuuma panni põrandale.
Muidugi on pannkoogiretsepte tohutult. On piimast või hapukoorest või eelmise päeva piimasupist või pannkoogijahust ja veest tehtavad. Mina teen kõige tavalisemaid ja söön rohke moosiga. Täna näiteks õunamoosiga, sest kartsin, et see kaua ei seisa. Oligi viimane aeg.
Loodetavasti ajab see jutt ka teile pannkoogiisu peale.
4 comments:
Ajas, ja veel missuguse!
uhh meil ka vähekeedetud moodi kylmikus, peab selle ära sööma...pannkookidega...
Peab vist kah küpsetama hakkama.. Meil lähevad hästi suured õhukesed ülepannikoogid mee või moosiga. Aga selliseid, kui minu vanaema tegi - krõbedad suured - mina teha ei oska...
Isuäratav pilt...aga seekord sai Su õpetussõnade järgi bubertit valmistatud ja õunakisselli lisandiks. Õhtuks oli pott tühi, mis tühi. Krt, pilti ei saanudki teha:)
Post a Comment