Eks see koolielu üks igavene rutiin ja vaimunärimine ole. Liiati tulid lapsevanemad ja õpilased ja vist ka õpetajad(!?) hiljuti välja ühismõttega, et eesti kool on üks rõõmutu paik, haridus faktikeskne, loovusevaene ja veel mitu punkti. Omalt poolt lisan, et õpetajad on vanad ja sisemuselt tohletanud, kes lapsi ei mõista ja ainult virisevad, et palka on vähe. Mis palka? Malka on neile vaja!Ei hakka üheski punktis vastu vaidlema.
Rõõmu kooliellu toovad muud asjad kui õppimine. Näiteks rebasteks löömine ehk rebaste rets. Ei mäleta, millal see komme koolidesse tuli. Väga ammu.
Oma põhiolemuselt on see üks ärapanemine põhjendusega"meile tehti ka nii". Akadeemilisust ja vaimsust pole ses ürituses karvavõrdki. Ei anta Wiedemanni sõnaraamatuga pähe, et tuubi nüüd, sa rumal loom. Selle asemel mäkerdatakse riided ja nägu värvidega kokku, lüüakse paar muna pähe puruks, teibitakse käed-jalad kinni, sunnitakse kinnisilmi tundmatus kohas roomama, seotakse trepi käsipuu külge, söödetakse sisse mingit miksi, mis õnneks ei tapa. Ilusad tüdrukud saavad eriti ära piinatud.
Traditsioon on nii kõvasti juurdunud, et ei aita siin katsed ja veenmised üritusele mingit inimlikku mõõdet külge pookida.
Hea on, kui kõik ellu jäävad. "Rebased" saavad väärtusliku kogemuse eluks, õpivad nii vajalikku ärapanemiskunsti. Aga saavad ka teadmise, et pole see koolilapse elu mingi meelakkumine. Ja et kõige vajalikum omadus on kavalus.
Pilte rebastest võib vaadata Aili blogist.
7 comments:
Tänapäevane sundus osaleda rebasekslöömise alandatava osas on kohutav.
Ma olen käinud paljudes koolides, neid alustanud ja lõpetanud, kuid sellist ajuvaba mõnitamist pole kogenud. :-((
Nõus, mulle pole ka see "traditsioon" kunagi meeldinud. On teatavasti üks vana buršide komme ja mõeldud algselt üliõpilaste "rebaseks" löömiseks. Koolid on selle üle võtnud ja kasvatanud üheks värdjalikuks tavaks.
Ma mõtlen sellele. Aitäh, aga ajapuudusel ma ei jõua praegu kaht blogi pidada. Siiagi kirjutan ainult siis, kui leian, et on minu eraaeg, näiteksl aupäeva hommikul.
Retsenseerin tõepoolest kõvasti omi mõtteid.
Loll viga- tsenseerin peab olema.
Mind jällegi on vähemalt 4 korda rebaseks löödud... :D
Kõige leebem variant oli TÜ akadeemilises naiskooris, kuid kummalisel kombel tajusin seal kõige teravamalt, kui tapvalt loll ja mõttetu üritus see on.
Pidi mingite laudade alt läbi ronima ja "rebase häält" tegema, omale saba meisterdama ja sellest loo rääkima. Seda kõike ju võib, keda huvitab?, aga katsu sealjuures entusiasmi teeselda! Ja teha neid asju grammigi entusiasmi ja kambavaimuta... ehh!
Masendav komme tõesti.
Mind ennast on üks kord rebaseks löödud - ülikoolis. See oli küll akadeemilisem, aga mitte midagi vapustavat. Meie olime argust täis ja ei osanud kaasa lõbutseda. Juba tookord ma ei saanud aru selle sügavamast mõttest. Aga noh, paljudele selline jant meeldib. Lugesin just ühest blogist rebase enda elamusi, kus kõik on lausa ülivõrdes.
Ükski kool neid "ristimisi" ära keelama ei hakka, kuni midagi koledat ei juhtu. Kuressaares olevat küll kaks rebast arstiabi vajanud.
Post a Comment