Eestil pole lootust

Ma ei taipa suurt midagi majandusest. Puudub vastav haridus ja huvi. Muretsen rohkem selle pärast, et jaksaks tööl käia ja et minuga oldaks rahul. Ei tahaks ka vaevalist ja viletsat vanadust.
Haigusi kardan ka.

Nüüd lisandus aga uus mure, mis saab Eestist. Kui TÜ rahvusvaheliste suhete lektori Viljar Veebeli missioon on ära võtta eestlastelt lootus, siis ta selle ka täitis. Vähemalt kohalviibijate puhul.

Kui me taasiseseisvumisel ja Euroopa Liiduga ühinemisel arvasime, et nüüd läheb kõik ülesmäge, siis oleme sügavalt eksinud. Edu on ainult näiline. Raha tundub küll olevat rohkem, aga inimesi on üha vähem.

Kuhu jäävad inimesed? Lähevad parematele jahimaadele (olemasolevad) või jäävad sündimata. Iga sündimata jäänud laps lõikab katki võimaluse, et ka temal on kunagi järglased ja et ta on tööturul tegija.

Meil tuleks rõhuda oma tarkusele, innovatsioonile või kultuurile, aga selle asemel müüme maha oma vara, loobume oma riiklusest suurema võitluseta, kaitseme oma riigi asemel USA huve Iraagis, kirjutame oma doktoritöid Eesti ülikoolides võõrkeeles, laseme oma helgetel peadel minna välismaale ja jäädagi sinna.

Koolis ei arendata loovust. Innovatsioon on pärsitud. Aastas antakse patente välja ainult mõnikümmend. Üliõpilased on laisad ja spikerdavad alatult. Levinud on mentaliteet elada vanemate kulul. Usutakse, et kinnisvara tähendab jäävat rikkust. Küsimus: kes hakkavad elama nendes kipsmajades, mida massiliselt ehitatakse? Näide nooremast vennast, kes pressib isalt raha välja, et endale motikas osta. Isa arvab, et ta ei ela pensionieani.
Masendav.

Ansipi välja öeldud loosung, et Eesti jõuab 5 rikkaima Euroopa riigi hulka, on bluff. Tegelikult on Eesti EL 4 vaeseima riigi seas. Viiest rikkaimast ei ole neli Euroopa Liidus!
Edukas on see riik, kes mõtleb eelkõige oma rahva peale ja seab rahvuslikud huvid esiplaanile.

"Eestlane on töökas nagu hobune, aga rumal on nagu põder, "olevat Rein Taagepera kunagi öelnud.
"Paras, et me välja sureme!" ütles Viljar Veebel lõpuks. Päris mitmed naersid.

Õhtul võtsime vennaga mitu pitsi konjakit selle kõige peale.

Sügismasendusest ja hingede ajast

Kukupai kirjutas, et tal on sügismasendus peal. Eks vist mul ka. Miks mulle muidu ükski asi ei meeldi. Ei meeldi, et kella tuli keerata. Ei meeldi, et olen selline vinguja ja ettehädaldaja. Ei meeldi, et ees on pime ja pidetu aeg. Ei meeldi, et jõulud on ära rikutud selle lõputu kommertslikkusega. Ei meeldi, et söön ennast paksuks - maandan stressi söömisega ja liigun vähe. Ja veel mitu punkti.

Eks põhjamaa inimene on ikka masendusse kalduv küll. Pane meid naeratama! See näeks väga viril välja, parem juba ei pinguta.

Võtan ennast kokku ja lähen surnuaeda. Sügisel tuleb lehed kokku riisuda.
Mõned arvavad, et masenduse vastu aitab tegutsemine ja töö, töö, töö.

Aitab ka küünalde põletamine ja vaikse, rahuliku muusika kuulamine. See teeb muidugi veel kurvemaks, aga siis võib natuke nutta, kui selleks andi on. Nutt on väga teraapiline.

Kui hingede aeg saab läbi, tuleb jõulude ootus ja lootus, et varsti on jälle kevad. Nii need aastad lähevad...kuniks elu.

Edit kell 16. Võtan tagasi oma hommikused hädaldused. Täna on suurepärane sügispäev. Harva on nii soe ja pehme ilm oktoobri lõpus. Käisin ära surnuaias, tegin hauad korda. Masendus on hajunud. Homme lähen Tartusse töö asjus.

Mul on nüüd DIGI -TV (täiendatud)

Inimene on ikka hirmsasti mõjutatav reklaamide, kampaaniate, sõprade-tuttavate soovituste ja tont teab veel mille poolt.
Arvuti mul on(juba ammu), telekas on ka, aga nüüd oli vaja veel Digi TV-d.
Kuumaksu see ei mõjuta- ikka sama kallis kui enne, aga sama raha eest saab rohkem(kanaleid).

Ah jaa, mul on ju veel lauakas ka alles. Viimasest ma ei saa loobuda (seotud Elioni kodupaketiga) ja ei taha ka, sest mul on sada sugulast ja sõpra-sulelist, kes räägivad just laua peale pikalt-laialt.
Pika kõne ajal teen endale nägusid, uurin lähemalt, mitu kortsu on juurde tulnud ja kas juuksejuuri on vaja värvida.
Lauatelefon asub nimelt esikus peeglilaual.

Nüüd siis on mul ka Digi-TV. Tulevikus paratamatu, nagu nad ütlevad.

Ei mina usu, et ma hakkan kõiki neid rohkeid kanaleid vaatama. Millal? Eks ma ikka piirdun oma kodumaistega...põhiliselt.
Aga mine tea!

Edit. No vahtisin terve laupäev oma digit. Kuna ühtegi programmi pole (kust neid saab?), siis klõpsisin niisama. Kus huvitavat märkasin, sinna veidi kauemaks peatuma jäin. Ühel vene kanalil näidati Rjazanovi filmi "Jaam kahele". Südameline lugu suurest vene hingest ja ilusast armastusest. Selliseid filme oskasid (oskavad?) venelased teha. Ei tea, kuidas tänapäeval nendega lood on, pole kursis enam.
Ühel Soome kanalil tegi keegi Maria-Maria talkshow`d, kus oli muuhulgas külaliseks ka Matti Nykanen. Lõbus Maria oli, väga omapärase riietumismaitsega ja selline edev nagu Maire Aunaste.
Õhtut ühendavaks niidiks oli ümmargune punanina. Annaks jumal, et meil seda ninapäeva üle ei võetaks, aga vist on vähe lootust. Olgu, et see on nälgivate Aafrika lastega ühendatud, ei meeldi mulle ikka.

Öösel enne magama minemist keerasin kõik kellad tagasi- mul on neid palju. Ei meeldi mulle ka see kella keeramine kaks korda aastas. Olgu siis nii või naa, aga ärgu kruttigu. Õnneks on koolist vaheaeg.

Surma lähedus

Iga päev ei mõtle sellele, et meie maine elu on ajalik, et ükskord saab see otsa. Lugesin ühest blogist noore naise surmast.

Mõned päevad tagasi leidsin Postimehest meie kursusekaaslase surmakuulutuse. Üks meie kolmest poisist. Kurb. Esimene meie kursuselt on läinud.

Mis me temast teame? Et ta tuli Järvakandist. Et ta leidis ühel kolhoosisügisel endale noorukese naise, kellega abiellus. Et tal oli üks laps, poeg. Et ta jäi pärast lõpetamist Tartusse. Et ta töötas vähe oma erialal(oli ajakirjanik). Hiljem töötas hoopis imelikel kohtadel. Oli näiteks ühe intri komandant. Esimestel kokkutulekutel käis kohal. Päris esimesel imestas:"Miks ma küll oma kursuselt naist ei võtnud?"
Hiljem oli temast juttu. Keegi teadis, et oli hakanud kõvasti viina viskama ja naisest läks lahku.
Ongi kõik.
Puhka rahus, Mäido!

Rebane on kaval loom

Eks see koolielu üks igavene rutiin ja vaimunärimine ole. Liiati tulid lapsevanemad ja õpilased ja vist ka õpetajad(!?) hiljuti välja ühismõttega, et eesti kool on üks rõõmutu paik, haridus faktikeskne, loovusevaene ja veel mitu punkti. Omalt poolt lisan, et õpetajad on vanad ja sisemuselt tohletanud, kes lapsi ei mõista ja ainult virisevad, et palka on vähe. Mis palka? Malka on neile vaja!

Ei hakka üheski punktis vastu vaidlema.

Rõõmu kooliellu toovad muud asjad kui õppimine. Näiteks rebasteks löömine ehk rebaste rets. Ei mäleta, millal see komme koolidesse tuli. Väga ammu.
Oma põhiolemuselt on see üks ärapanemine põhjendusega"meile tehti ka nii". Akadeemilisust ja vaimsust pole ses ürituses karvavõrdki. Ei anta Wiedemanni sõnaraamatuga pähe, et tuubi nüüd, sa rumal loom. Selle asemel mäkerdatakse riided ja nägu värvidega kokku, lüüakse paar muna pähe puruks, teibitakse käed-jalad kinni, sunnitakse kinnisilmi tundmatus kohas roomama, seotakse trepi käsipuu külge, söödetakse sisse mingit miksi, mis õnneks ei tapa. Ilusad tüdrukud saavad eriti ära piinatud.

Traditsioon on nii kõvasti juurdunud, et ei aita siin katsed ja veenmised üritusele mingit inimlikku mõõdet külge pookida.

Hea on, kui kõik ellu jäävad. "Rebased" saavad väärtusliku kogemuse eluks, õpivad nii vajalikku ärapanemiskunsti. Aga saavad ka teadmise, et pole see koolilapse elu mingi meelakkumine. Ja et kõige vajalikum omadus on kavalus.

Pilte rebastest võib vaadata Aili blogist.

Loomavihkajad eestlased

Andsin ka oma allkirja Eesti Loomakaitse Seltsi üleskutsele.
Vaatasin samuti Aunaste saadet "Meie" loomakaitse teemal.

Inimesi on igasuguseid. On lausa patoloogilisi loomaarmastajaid, kes võtaksid oma hoolde kõik kodutud kassid ja koerad.
On ka loomavihkajaid, kes annavad igale ettejuhtuvale loomale jalaga, kes tunnevad mõnu sellest, kui saavad looma piinata.
Enamus mahub sinna vahele skaalal 1-10. Ka mina.

Meil on vist eluaeg kass olnud. Kui ma pole ka uue kassi võtmisest vaimustatud olnud, siis olen ma ometi leppinud, kui see meie perre on toodud. Ja armastama hakanud. Praegune on 6aastane siiami sugemetega steriliseeritud kodukass. Tal on puudusi. Näiteks püüab ta enneolematu osavusega linde, eriti rõdul, passides seal tundide viisi liikumatult. Isegi rahvuslinnu on kätte saanud. Kahju muidugi lindudest.

18 aastat oli meil koer, segavereline krants, kel polnud headest kommetest aimugi, kes ei kuulanud sõna, kes haukus heleda häälega vahel ka tühja, kel puudus igasugune kasvatus, aga teatud valdkondades näitas üles harukordset nutikust. Ta oli väga emotsionaalne, kes enne ei jätnud, kui sai keelega üle näo tõmmata. Vahel tuli tal suurest meeleliigutusest "piss püksi".
Ta oli minu tütre lapsepõlve mängukaaslane. Meil kõigil oli lõpmata kurb, kui koer jäi pimedaks, kurdiks ja nii vanaks, et teda pidi juba süles õue ja tagasi tassima. Siis langetasime raske otsuse...
Koera ma rohkem endale ei võta.

Ma ei saa aru, kes on need inimesed, kes ajavad tänavale oma üleliigseks osutunud lemmiklooma? Ma ei tunne selliseid. Tean aga väga palju häid koera- ja kassiomanikke, kelle jaoks on koduloom sama tähtis või isegi tähtsam kui pereliige, kes musitavad ja nunnutavad oma lemmiklooma ja jagavad magamisaset. Vahel tundub, et armastavad narruseni.

Saadet"Meie" vaadates tundus mulle see moodsalt väljendudes "kallutatud", sest stuudiosse oli kutsutud inimesed, kes rääkisid ainult loomavihkajatest. Jäi mulje, et eestlased on kõige muu paha kõrval ka ühed julmurid, kes loomi ei salli ja kasutavad neid ainult tööloomadena(!!), pannes koera maja valvama ja kassi hiiri püüdma. Ainult soomlased armastavad loomi ja võtavad neid kui sõpru?
Mina tundsin küll ennast puudutanuna.

Pannkoogihommik

Minuga juhtus täna hommikul see, et ma tahtsin äkki pannkooki saada. Täna on pannkoogipäev (jumal hoidku, loodan, et mitte ülemaailmne!). Lisaks veel kolletamise päev ja Norra päev ja pühapäev nagunii.

Pannkookidega on nagu mõne teisegi toiduga, et igaüks teeb neid isemoodi ja maitse on ka igal erinev.
Juba meil kodus oli kaks koolkonda- isa pannkoogid ja ema pannkoogid. Isa tahtis õhukesi, hästi krõbedaid, rohkes rasvaines küpsetatud kooke. Ema tegi selliseid paksukesi, ümmargusi, mitte liiga pruuniks ja väheses rasvas praetud kooke. Pere jagunes ka kaheks. Mina oli isa kookide poolt.

Pannkoogid olid viimased asjad, mida isa insuldihaigena veel tegi, sest mina ju ei osanud selliseid teha, kui tema tahtis. Lõpuks ma kartsin ohutustehnika pärast ja ei lubanud tal ise küpsetada. Ükskord pani ta kuuma panni põrandale.

Muidugi on pannkoogiretsepte tohutult. On piimast või hapukoorest või eelmise päeva piimasupist või pannkoogijahust ja veest tehtavad. Mina teen kõige tavalisemaid ja söön rohke moosiga. Täna näiteks õunamoosiga, sest kartsin, et see kaua ei seisa. Oligi viimane aeg.

Loodetavasti ajab see jutt ka teile pannkoogiisu peale.

Kuhu on maetud Johannes Saarepera?

Varsti algab "Õnne 13" 15. hooaeg, kahjuks ilma Johanneseta.

Lugesin lehest, et Johannese surm ilmselt otseselt kajastust ei leia (loomulik ju!), aga stseen, kus Alma tuleb surnuaiast, on juba valmis kirjutatud (mitte filmitud).

Kas pole kummaline kokkusattumus, et meie surnuaias on Johannes ja Alma Saarepera hauaplats? Minu tee viib sealt mööda, kui oma ema ja isa hauale lähen. Olen mõelnud, et Eestis on küll palju nimede kokkusattumisi, aga nii täielikult vist mitte. Kusjuures tegemist pole mitte perenimedega Kask või Tamm. Ka eesnimi Alma tundub mulle haruldasem kui näiteks Linda. Johanneseid esines palju sajand tagasi, praegu ei tea nooremate hulgas ühtki. Lühemaid variante- Johan ja Juhan- ikka on.

Eesnimede mood on üldse kummaline. Mõni nimi saab äkki populaarseks ja seda pannakse massiliselt. Viimastel aastatel näiteks tüdrukutele Marta. Juba minu tutvusringkonnas on kolm väikest Martat.
Minu kõige vanem tädi (sündinud üle saja aasta tagasi) oli Marta. Tema õed (ehk siis teised tädid) olid Amanda ja Auguste. Meile tegi nalja, kui isekeskis nimetasime Martat Amartaks.

See on kena, kui oma esivanemate nimesid pannakse lastele. Tundub siiski, et Eestis see komme väga juurdunud pole.

Üks test, olge lahked!

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Vanaema nimest lühem variant ja ühe ema sõbranna tütre järgi.

2. Millal viimati nutsid? Ei mäleta, nutan vahel meeleliigutusest.

3. Kas sulle meeldib su käekiri? Ei, on liiga kribu.

4. Mis on su lemmiklõunasöök? Ühepajatoit ja pannkoogid toormoosiga.
5. Kas sul on lapsi? Jah, 1.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Võib-olla.

7. Kas oled tihti sarkastiline? Mitte väga tihti, aga tuleb ette.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Ei.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Mitte mingil juhul, kardan kõrgust ja igasuguseid ekstreemsusi.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed? Ei tea neist suurt midagi. Ei söö neid.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad? Ei, kui teisiti saab. Paelad on ainult botastel (minu majapidamises).

12. Kas pead end tugevaks? Ei pea, aga minust on nõrgemaid (loodetavasti).

13. Milline on su lemmikjäätis? Eesti jäätis, šokolaadijäätis (plombiir).

14. Mida märkad inimese juures esimesena? Silmi ja naeratust.

15. Roosa või punane? Mõlemad.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Ebakindlus.

17. Mida igatsed kõige rohkem? Hingerahu.

18. Millise asja ostsid endale viimati? Ilusad kingad.

19. Mida hetkel igatsed? Puhkust/suve.

20. Mida viimati sõid? Võileiba Hirve vorstiga.

21. Mida hetkel kuulad? Vikerraadio hommikuprogrammi.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? Kollane.

23. Lemmiklõhn? Borbonese.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid? Sõbrannaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida? Iluuisutamine ja võistlustants.

26. Su juuksevärv? Originaalvärv oli must, aga värvitult tumepruun heledate triipudega.

27. Su silmade värv? Sinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi? Ei.

29. Lemmiktoit? Traditsiooniline seapraad hapukapsastega.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Õnnelik lõpp.

31. Mis filmi viimati vaatasid? "Surnud ärkavad"

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad? Türkiissinist.

33. Suvi või talv? Kevad ja seejärel suvi.

34. Kallistused või suudlused? Kallistused.
35. Lemmikmagustoit? Bubert jõhvikakisselliga.
36. Mis raamatut hetkel loed? Svetlana Aleksijevitš"Tšernobõli palve"
37. Mida su hiirematt kujutab? Musta põhjaga on.
38. Mida viimati telekast vaatasid? "Foorumit".
39. Lemmikheli? Linnulaul.
40. Rolling Stones või The Beatles? The Beatles.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? Euroopast pole kaugemal käinud.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? Oma hinge kallal urgitsemine. Empaatiavõime.

43. Kus sa sündisid? Tallinnas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha? Pole lugenud.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega? Augustis.
46. Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus? Ingrid.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid? Ei oska öelda.
48. Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine? Naine.

49. Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena? Suure maakivina.

50. Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime? Ei hakka kellelegi kohustust peale panema, olgu selline asi ikka vabatahtlik.

Roosa ruulib

Õpetajate päeva hommikul kooli kohvikus.
Foto Aili tehtud.

Vahvaid pilte õpetajate päevast

Selliseid vahvaid kollaaže teeb meil Aili.
Kuna minul digikat pole, aga pilte tahan endale, siis ma kasutan tehnilisi võimalusi ja lihtsalt laadin oma blogisse ümber.
Pilte saab lähemalt vaadata, kui klõpsata suvalisse kohta piltide peal. Noole abil saab vaadata ka neid pilte, mis esialgu jäävad nurga taha.

Muide, täna ütles vallavanem oma peokõnes, et õpetajate keskmine eluiga on 45 aastat. Keel vääratas. Tegelikult mõtles ikka keskmist vanust vist.

Õpetajate päev pole pullitegemine

Nii arvab Lauri Leesi, kes lisab samas, et parim õpetajate päev on see, kui lapsed on sel päeval eriti kukununnud ja paid. Veel: ükski tund ei tohi raisku minna, sest "libaõpetajad" ikka ei tee ainet nii hästi selgeks, kui vaja. Nii võib rääkida eliitkooli direktor, kel on kõik joones ja iga minut arvel.
Meie tavalises koolis on õpetajate päev ikka natuke pullitegemise päev ka, aga mitte ainult.
Sel aastal olid abituriendid kuidagi eriti pingutanud. Hommikul oli tund Kappide muuseumis, kus loeti sügisluuletusi ja musitseeriti klaveril. Akna taga oli udune sügishommik ja häälestus päevaks suurepärane.
Terve päev oli kooli kohvik õpetajatele reserveeritud. Siis oli kaks tantsutundi aulas, kus õppisime laste poolt kohale toodud õpetaja juhendamisel kaasaegset tantsu. Ei oska öelda, kas see oli hiphop stiil või midagi hullemat.
Aktusel oli terve kool. Kõnet pidas libadirektor ja pärisdirektor. Kõikidele õpetajatele kingiti nimelised kruusid koolis kasutamiseks. Siis esitasime oma tantsunumbri, mis oli väga menukas.
Mõnel aastal on meil laulmisetunnid olnud, ükskord isegi maalimise tund. Kõik spetsialistide poolt läbi viidud.
Igal aastal on midagi isemoodi. Eelmisel aastal näiteks viidi meid koolimajast välja noortekeskusesse, kus igaüks võis oma soovi järgi millegagi tegelda.
Kui argipäeval veel mõtled, milleks seda rasket tööd teha, kui sama raha saaks ka kergemalt kätte, siis õpetajate päeval tahadki õpetaja olla.
Kellelegi jahu pähe ei puistatud ja veepritsiga saba alla ei lastud. Abituriendid olid pidulikult riides. Ei peetud paljuks ka parukad pähe muretseda.
Oli jah natuke pullitegemise päev ka. Tundides jäid kõik ellu.

Minu Tartu Ülikool

Vaatasin eile ETV pealt dokfilmi Tartu Ülikoolist. Pilk püüdis tuttavaid kaadreid ja lootis näha omaaegseid auditooriume ja professoreid. Paralleelselt keris mälufilm...

Nägin esmakordselt ülikooli peahoonet vahetult pärast tulekahjut 1965. aastal. Siis olin juba kindel, et tahan õppida Tartu Ülikoolis ja ainult seal. Ülikooli maine oli nii kõrge, et jättis varju kõik teised tol ajal tegutsevad kõrgkoolid.

Kes ma oleksin olnud siis, kui ma oleksin kohe pärast keskkooli mehele läinud ja lapsi hakanud kasvatama?

Aga ma astusin ülikooli, maalt ja hobusega, nagu ma olin. Meie kursusel olid valdavalt tüdrukud, ainult 3 poissi.(No kesse ikka poistest filoloogiks/õpetajaks tahtis saada!) Õppetöö ei saanudki veel alata, kui saadeti kolhoosi põllumajandust päästma. Nii kolmel sügisel.

Haridus, mille andis tolleaegne nõukogude ülikool, oli minu arvates pädev. Oli küll palju punaseid aineid, aga neid võis ka kuidagi kergemalt võtta. Oli küll kohustuslik meditsiinikursus (sõjaväeteenistuse raames), aga see andis ka midagi praktilist tulevaseks eluks.
Tagantjärele võin kahetseda vaid seda, et võõrkeelte õpetamise tase oli nõrk - puudus praktika ja ka motivatsioon.
Tolleaegne ülikool oma loengutel käimise kohustuse ja range õppekavaga kindlustas selle, et väljalangejaid oli vähe. Õpingute venitamine ei tea kui pikaks ajaks oli välistatud. Stipendium, mida tol ajal maksti, oli küll väike, ainult 35-45 rubla, aga aitas seegi.
Ma ei kujuta ette, kuidas oleks minusugune vaesest haritlasperekonnast pärit laps õppida saanud, kui oleks olnud ülikoolis õppemaks. Kuidas oleks minu vanemad saanud anda kõrghariduse 4 lapsele!
Vastutustunne ja distsipliin olid need märksõnad, mis meie elu suunasid. Ma poleks iial söandanud oma vanemaid kurvastada sellega, et jätan õppimise pooleli mis tahes põhjusel.
Minu haridus on mind võimaldanud töötada siiani oma erialal. Olen surmani tänulik õppejõududele, kes olid sel ajal enamasti juba soliidsed härrasmehed- Villem Alttoa, Paul Ariste, Richard Kleis, Juhan Peegel, Harald Peep, Valeri Bezzubov, Valmar Adams, Arnold Kask, Huno Rätsep, Karl Muru jt
Ma ei jõua ära kiita Gerda Laugastet ja Ellen Uuspõldu, kes mulle õpetasid selgeks eesti keele nüansid ja reeglid.
Eesti keele kateeder armastas oma üliõpilasi, see liigutab tänini.

Mis juhtus väljaspool kateedreid, sellest tuleks kirjutada teine jutt.

Tänapäeval on kõrgkoole nii palju, et ma ei oska arvu üteldagi, aga mul on tunne, et akadeemilise kõrghariduse prestiiž on langenud. See juhtub kõigega, mida saab raha eest ja mille puhul pakkumine ületab nõudmise.
Võib-olla ei ole mul õigus?!