Maailmas on üllitatud tuhandeid eneseabi raamatuid. Enamus neist on vist kirjutatud ameeriklaste poolt, paljud on ka eesti keelde tõlgitud. Üldiselt pole ma neid endale ostnud, aga mõned mul siiski on.
Üks neist - Dick Carlsoni "Teguvõimas isik" - on ilmunud eestikeelsena juba 1940. aastal. Mäletan- uurisin seda oma nooruses, tundus põnev.
Teoorias on kõik nii lihtne: kavanda ise oma saatus = kirjuta üles, kuidas sa seda teed (konkreetne plaan!); hoia oma tööriistade kast
( siin: pea ehk ideed ja mõtted) korras = säilita, liigita, kogu ideid, mida tahad meeles pidada; õpi õppima ja mõtlema = muretse endale ideaalsed töötingimused, hoia tähelepanu ärkvel, tõsta süvenemisvõimet jne; hinda oma activat ja passivat = analüüsi oma võimalusi, valva oma harjumusi, paranda oma "nõrku kohti"!
Nii tark raamat, miks ma pole selle järgi elanud!? Oleks võib-olla kõik paremini läinud!
Teine raamat on uuemast ajast - Susan Jeffers "Tunne elust mõnu". (2003)
Jälle tore! Näiteks, kui midagi on halvasti, muuda lihtsalt fookust.
Miks näeme alati halba ja mitte head? Miks keskendume sellele, mida meil pole?
Ja kirjutage üles kõik asjad, mis on hästi!! (kuigi ma ei saa aru, miks peaks kirjutama)
Ära tunne end ohvrina!! Loobu asjadest, mida sa enam ei vaja. Vähem koguda, rohkem nautida! Asjad on koormaks. (väga nõus!)
Mõtle enne, kui midagi palud. Võib juhtuda, et saadki, mida tahtsid... (...et selles hiljem kibedalt pettuda!?). Tagatis on uskumuses: ma tulen toime!
Mediteeri! See käib nii, et istud mugavalt toolil, silmad kinni, ja kordad endamisi tähenduseta sõnu - mantraid. Nii me lülitame end heitlikust päevast välja ja puhkame paremini kui magades.
Ja muidugi naerge! Õppige rõõmust hüppama (otseses ja ülekantud mõttes)!
Põhiline sõnum: lõpeta muretsemine kohe täna!!! Tunne elust mõnu!
Miks mitte seda kuulda võtta!?
* * *
Mida te teeksite teisiti, kui peaksite oma elu uuesti elama? Isegi kui olete väga noor, on see oluline küsimus.
Keegi 85aastane naine, kelle nimi on Nadine Starr, olevat öelnud:
"Kui ma saaksin oma elu uuesti elada, hakkaksin kevadel varem paljajalu käima ja jätkaksin seda sügisel kauem. Käiksin rohkem tantsimas. Sõidaksin rohkem karusselliga. Nopiksin rohkem karikakraid!"
Ilus. Lihtne. Varsti lähen paljajalu tööle!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Nii tore, et blogipaus läbi on.
See eneseabiloo lõputsitaat on haruldaselt lihtne... ja mõtlemapanev.
Sa ei saa, õpilased talluksid varvastel.
Õpetajatest rääkimata;)
Majas panen kingad jalga, et mustad varbad välja ei paistaks...
Olen alati arvanud, et taoliste raamatute kirjutamine on lihtsam, kui nende järgi elamine. Igal juhul olen alati suhtunud aukartusega inimeste ees, kes püüavad oma elu muuta näpp õpikus järge ajamas.
Nõus Sinuga, Ulg, aga ometi kirjutatakse neid raamatuid hoolega edasi - kuidas võita armastust ja leida sõpru, kuidas elada "jõehobusega" koos, kuidas karmavõlga tasuda jms
Eks mingi tõetera ole igas sellises sees...
Skeptilised inimesed, nagu mõned meist on, ei usu õieti midagi. Isegi Jumalat mitte, võib-olla natuke Saatust ja hingede rändamist...
Ja nii see lähebki...:D
http://www.mentaaledu.com/meetodid/helene-hadsell-tema-spec
Post a Comment