2008-04-19

Ega nali pole naljaasi


Mulle Andrus Kivirähk üldiselt meeldib, õigemini tema looming ... nii palju, kui olen sellega tuttav. Tean neid, kes vastupidi arvavad. Igaühel omad eelistused.
Tütar kinkis mulle sünnipäevaks 6 CD-d "Rehepappi" - loeb Aarne Üksküla. Topelthea.

Kõike ma ka Kivirähkilt veel lugenud/näinud pole. Näiteks "Eesti matust" ja "Voldemari" tahaks, aga kus sa siit maalt pääsed - pikk tee minna ja pileteid raske saada. Ehk õnnestub kunagi.
Aastaid tagasi käisime Neeruti mägedes tema "Kalevipoega" vaatamas ja Ugalas "Helesinine vagun" kah nähtud.

Seevastu olen "Rehepappi" mitu korda lugenud ja isegi draamateatri laval näinud (teos on parem). Nüüd siis veel audioraamat.
"Rehepapp" on päris kõvasti kujundanud ümber meie rahvusteadvust. Enam ei julge rääkidagi eestlaste aususest ja töökusest... ja 700aastasest orjapõlvest. Kõik ilusamad omamüüdid on purustet.


Meie kohalik näitering tõi reedel lavale Kiviräha(või -rähu?) "Kuus monoloogi raha asjus". Monoloog on, mõistagi, nõudlik žanr, aga vahvasti tegid. Näitlejad kõik puha tuttavad inimesed. Noorim oli 9. klassi tüdruk, siis meie kooli huvijuht, üks lapsevanem ja siis veel kolleegi mees (lavastaja, ise mängis kolme osa).

(Siinkohal imestan remarki korras: kui hullult andekaid inimesi leidub asjaamastajate hulgas - igas loomingulises valdkonnas!!! Anded vedelevad maas... hea, kui keegi need üles korjab...)

Ega nalja pole kerge teha, teadagi.
Mõni asi ajas seal ikka hirmsasti naerma, aga saalitäis soliidseid vanemaid inimesi jälgis etendust surmtõsiselt, ma'i julgenudki siis väga turtsatada. Ootamatult haarati mind ka etendusse (ausõna, ei olnud kokku lepitud!!). Tegelane küsis, kas mul on talle raha anda. Mul polnud tekst peas, raputasin ainult pead.
Tegelikult oli 100 krooni kaasas küll...

.... Ega's Kivirähkki inimeste üle ainult ilgu! Igas monoloogis oli oma kurbtus ja tõsidus sees. Kas või selle naise loos, kelle mees ainult jõi ja siis purjus peaga raudteele magama jäi, nii et rong ta ribadeks sõitis. Naine nägi häda ja viletsust - toitis ennast ja lapsi pihlamarjade, jänesekapsaste ja saepurust küpsetatud leivaga. Jalanõude asemel kandis siniseid haiglasusse, poistel olid supipotid jalavarjudeks. Vaimutoiduks söödi raamatuid, leht lehe haaval, sest ega neidki volilt olnud...

Andrus Kivirähk on kunagi öelnud:" Eesti rahva häda on selles, et totakaid on kole palju."

Pole vist mõtet solvuda - ega ta mind ju ometi mõelnud??!!

3 comments:

Tiiu said...

Nali pole nalja asi, Kivirähk on maitse asi.Mina kui totakas ei armasta, et väljapääsu ei näidata.

:-)

Giustino said...

Mina loen Ivan Orava Mälestused või Helesinised Mäed.

"Eestlane seisab sirge seljaga!" nagu Päts ütles.

Eppppp said...

Justin õpib seal Ivan Oravast igasuguseid huvitavaid sõnu nagu "porihing" jms.