2008-04-06

Rongisõit ja ... pildikesi elust

Käisin eile Tallinnas. Sõitsin rongiga. Mugavas vagunis.
"Kas kohvi või teed?" küsis...vanasti nimetati vagunisaatja.
"Teed!"(kohvi juba jõin kodus)
Värsked lehed lipsisin läbi. Tukkusin oma pool tundi - öö jäi lühikeseks.

Kiisast alates hakkasin aknast välja vaatama. Mida linnale lähemale, seda koledamaks läks vaatepilt. Justkui sõda oleks hiljuti lõppenud. Nii palju vanu lagunenud maju, hüljatud jaamahooneid, rämpsu, autovrakke ja -kumme, prügihunnikuid igas suuruses ja ... grafitit.

Kellel on nii palju aega, tahtmist, huvi, loovust, vahendeid, julgust, et joonistada täis kõik vabad pinnad kuni korstnateni välja? (kuidas üldse saab korstna otsa, kraanaga?)
On see siis kunst või mitte, aga ilus ta ei tundu. Võib-olla on lihtsalt minu ilumeel nii vanamoodne või olematu?

* * *

Seisime marsaka peatuses. Teadjamad ütlesid, et kehtib elav järjekord, sestap peab vähemalt pool tundi varem kohale minema.
Rahvast kogunes omajagu. Kui palju marsakasse mahub, tundsime muret.

Kohe, kui uks avanes, hüppas kõige ette neiu koos umbes 10aastase lapsega (vanuse tõttu ei saanud neiu olla selle lapse ema).
"Oot-oot! Nii see ei käi!" pahandati tagantpoolt.
Edasi arenes väga ebameeldiv stseen.
Ühele kindlale üritusele siirduvad inimesed pidid alla neelama solvangud "penskarid", "vanurid", "nõmedad" jms

Keegi maha ei jäänud. Sai ka lapsuke peale (teda saatev neiu ei sõitnudki kaasa!), mitte küll esimesena, aga kindlalt, heites enne üleolevalt etteheitvaid pilke korralikult järjekorras seisvatele "muttidele". Laps sai siit küll teadmise, et "vanu" inimesi ja viisakust pole mõtet austada. (Mis vanad need olid - enamasti peened linnaprouad!)

....Nüüd mõtlen, kui see noor inimene oleks küsinud, kas ta võiks... ja... et ta ise ei sõida, oleksid need "pahad tädid" lapse kas või sülle võtnud, kui kohta poleks ka jagunud. Ja kogu inetus oleks olemata olnud...

* * *

Hilisõhtuks jõudsin koju tagasi. Olin lõpuks bussis ainuke sõitja. Kui palusin bussijuhil mind minu maja juures maha lasta (mitte püssiga!), siis ta ütles: "See kümme meetrit võiks jala käia!", kuid peatus siiski. Tegelikult võitsin 500 meetrit.
Niipea ma enam Tallinnasse ei lähe.

Resümee: oli tore päev, sest head oli palju-palju rohkem kui halba.

2 comments:

Karuema said...

millegipärast olen ka kogenud, et eestlaste seas on selliseid haukujaid ja mühakaid palju rohkem kui mujal maailmas...kummaline...

helle said...

Ma nii ka ei arvaks. Üldse ei taha midagi üldistada. Kui üks noor neiu võtab käituda ebaviisakalt, ei tähenda see veel, et kõik sellised oleks.