On sõnu, mis on nii paljutähenduslikud. Esimene ja viimane näiteks, keskmine ei kõla kuidagi.
Istun siin arvuti ees (või taga?), öö on käes, aga ma ei maga.
Homme on viimane koolikell. Kellele viimane? Mulle? Ma ju ei võta endale rohkem lapsi. Aitab.
Igasuguseid asju mõtlen.
Lugesin pikalt ühte blogi. Mulle meeldib algusest lugeda - see on põnev, kuidas üks blogi hakkab kujunema, kasvab suuremaks, leiab sõpru. Siis kaovad need kuhugi (oh neid virtuaalsõpru küll!), ütlemata isegi headaega, lihtsalt ükskord on viimane kommentaar ja kõik. Muidugi tulevad asemele uued.
See oli Tiia blogi. Ma olen tema poolt sellel võistlusel.
Ega ma sellest blogikonkursist hästi aru saa. Kuidas seal need võitjad välja tulevad, kui võrdseid nominente on NII palju? Igas kategoorias selgitatakse oma võitja? Aga kategooriad on ju nii ebavõrdsed. Tehakse veel mingi hääletusvoor? Mis osa on arvajatel?
Eks vaatame. Pole viitsinud ennast kurssi viia.
Millegipärast on inimene väga kurb öötundidel, kui ta ei maga ja on üksi majas.
Viimane kell (või isegi viimne) kõlab eriti halvasti...
Lauakell käib kiiremini kui tavaliselt. Kas tal on ka aega vähe?
Pilt siit.
4 comments:
Millegipärast tekkis mu peas paralleel õpetaja ja näitleja elukutsetete vahel. Otsus, mitte võtta enam uut klassi on ju sama, kui näitleja otsustaks keelduda edasistest pearollidest. Õnneks jäävad ju alles kõrvalrollid, mis pole ju vähemolulised.
Klassijuhataja on koolis rohkem puhvri eest - tema saab lööke ühelt ja teiselt poolt. Mida vanemad klassid, seda suuremad mured. Aga kui nad suureks saavad ja ära "lendavad", on natuke kurb ikka. Sama nagu siis, kui oma isiklikud lapsed kodust lahkuvad. Igaüks teab....
Kogu oma pika elu jooksul pole ma ühtki aastat ilma oma klassita olnud.
ma olen nüüd täitsa ehmund, siis millega ma olen hakkama saanud?
et enam ei kommenteeri mina või enam ei kommenteeri Sina või mida ja miks.
ma olen ise kehv kommenteerija. mõtlen kaasa ja noogutan või raputan pead.
samas tean, kui tore on kommentaari saada.
ja millegipärast on mul tekkinud kompleks, et kui mina kommentaari kirjutan, siis keegi enam ei julge? taha? kirjutada. kõrvade vahel seegi asi ilmselt.
Aitäh mulle pöialt hoidmast sel konkurssil.
Muide, minu pisikestele tibudele heliseb ka varsti viimane koolikell, et sügisel heliseks esimene. Võõrad võivad vahel armsaks saada, nii koolimaailmas kui blogimaailmas.
Tiia
See kommenteerimise jutt oli lihtsalt üks üldistus...et vahel on ju nii, et mõni tore blogija ja usin kommenteerija kaotab äkki huvi. Ei midagi konkreetset ega isiklikku.
Sul on ilusad luuletused seal blogi alguses. Ma teadsin küll, et Sa luuletad, aga polnud enne süvenenud.
Mul on üldse kiiks minna asjadesse sügavuti sisse. Nii ma Sinu blogi lugesingi mitu tundi ja tegin omaette väikseid avastusi...
Edu Sulle igal rindel! Hoian pöialt.
Post a Comment