Üks mu lemmikraamatuid on Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Olen seda palju kordi lugenud - ükskõik, kust lahti löön.
Miks üks raamat võib nii väga meeldida? Programmiline küsimus.
Stiil meeldib- väga vaimukas, värske, täpne, detailid on nii leidlikud.
Tegelased meeldivad.
5aastane tüdruk, kes on lapse kohta üliterane, aga ka kuri ja sõltumatu, kes oma salajasi hirme elab välja agressiivselt käitudes. Ema, kes jääb lapsele alla, sest ei oska ennast kehtestada, seega laseb kõigil teistel kamandada. Moraalne liider- vanaema, ilma kelleta midagi ei otsustata ega toimu, vannub südamest või käratab vakka:"Lõuad!"
Isa ja onu - episoodilised tegelased, nagu kõik ülejäänudki - külarahvas, koerad, kanad, nähtamatud metsavennad ja rahvavaenlased, võhivõõrad...
***
Lugesin täna lastele ette seda kohta, kus tüdruk koos naabri-Aimega söödab koertele sisse pekki.
"Pekikamar võpatas iga kord, kui ma sammu astusin."---
"Koerte silmad süttisid põlema, nende näod said rasvaseks ja keeled jäid ripakile. ---
Rasv nõrgus kampsunikäistesse ja liimendas isegi jalasäärtel.---
Vaatasime, kuidas koerad pekki kugistavad ja tegime:"Öak!Öak!" nagu öögiksime.
Lõpuks sõid koerad juba ainult paljast viisakusest, nende silmad olid kustunud ja kõrvad pahupidi.
Mulle tuli ähmaselt meelde, nagu oleks vanaema liha keema pannes kiitnud: " No seda jägub nüid Hansule levakotti ka panna!"
See ei meeldinud mulle põrmugi...Parem, kui ma midagi ei kuule!"
(Võib-olla see kasvatuslikult kõige õigem katkend polnud?)
Mitu korda tõdeb tüdruk: "Olen südamest rõõmus, et mu lapsepõlv on möödas, et ma ei pea jälle ema käest kinni võtma...."
Eriti andekad on vaated tulevikku: "Ema võis kindel olla, et tiisikus, südamereuma ja keskkõrvapõletik mind maha ei murra, tema ise saab kõik oma importkingad, soome keele kursused ja Moskva-ekskursioonid kätte."
****
Oma varasest lapsepõlvest ei mäleta mina küll suurt midagi, nagu poleks seda olnudki. Aga oli kindlasti. Igal juhul selle 5aastase lapsega ma ennast ei samasta, ehkki ta meeldib mulle hirmsasti.
Ma pole kümnendikkugi olnud tema sarnane, aga ma vist oleksin natuke tahtnud... Nii kange, nii iseseisev, nii...
****
Viivi Luik pole millegipärast palju rohkem täiskasvanute proosat kirjutanud. "Ajaloo ilu" ei jätnud mulle nii sügavat muljet.
10 comments:
Vanaema sundis mind kunagi seda raamatut lugema. Järsku isegi peaks võtma selle raamatu nüüd kätte ja läbi lugema.
Vanaemale meeldis?
Minule ka meeldis.
Luules olen ma olnud kogu elu väga valiv. Teadsin, et Viivi Luik kirjutab luuletusi, kuid ma ei lugenud neid. Selle romaani lugemisega, mis oli väga elamuslik, võtsin kätte ka ta luuletused. Pettusin.
Viivi Luik on (või peaks ütlema, et oli) üks mu lemmikluuletajatest. Tema oskas sõnadega meeleolu imeliselt tabada. Vaimustusin samuti "Seitsmendast rahukevadest" ,kuigi hiljuti enam seda üle pole lugenud. See tundus olevat see "üks romaan" , mille inimene oma elamuste põhjal kirjutab. Sõnavalik jälle luuletajale omaselt täpne ja meeleolukas.
Tänapäevane Viivi Luik kui kosmopoliit teeb mind kurvaks. Kauge eurooplasena näeb Eestis enamasti ainult vigu. Et mujal on inimesed palju paremad, elu intellektuaalsem jne. Vanades luuletustes ja "seitsmendas..." tegi südame soojaks just see sõnade vahelt kumav valuline armastus Eestimaa vastu.
Olen Sinuga, Algarv, väga nõus. VL on ülikriitiline tõepoolest - nii kaua Eestist eemal olnud, et nostalgia asemel on tulnud võõrdumus?
Lugesin hiljuti ta esseesid - sama tunne. Nad koos Jaak Jõerüüdiga on hakanud eurooplaseks eelkõige, mitte vastupidi.
Vanaema arvas, et see raamat on minust kirjutatud...
Seepärast käskis ta lugeda.
Mind nimelt kasvatas vanaema, ta oli mulle ema eest....
Ma jõuan see nädal veel raamatukokku selle raamatu järgi, et sisi saada teada, mida seal kirjutatakse....
Kuigi jah, mul on pooleli muumioru lood..kunagi muutun ma tagasi ju lapseks...
Kui see raamat ilmus, oli mu ema see, kes ärgitas mind "Seitsmandat rahukevadet" lugema. Ta pole kunagi eriti jutukas olnud - ehk ei oska ma küsida - aga ütles , et see raamat on kui tema lapsepõlvest kirjutet. Milline kummaline aeg, kõige vaikitumad asjad olid kõige tähtsamad ja milline kammitsetud lapsepõlv.
Samast ajast ja samuti lapse pilgu läbi on hiljuti ilmunud Leelo Tungla "Seltsimees laps". Mul kohe tekkis huvi vastukaaluks Luike lugeda.
Ma jälle kavatsen Leelot lugeda, kui raamtukogust raamatu saan.
Head lugemist kõigile!
Post a Comment