Meie väikelinnas statsionaarset turgu ei ole, aga kui ilmad lähevad juba soojemaks, lendavad siia kohale igasugused kaubamüüjad.Mõnel päeval on neid kohe mitu - mingit süsteemi ei ole.
Ühed müüvad uut kaupa, põhiliselt pesu, sokke-sukke-särke, potte-kotte, päikseprille, kunstlilli, õlgkübaraid, igasuguseid vidinaid, vahel ka pluuse-kleite, jalanõusid. Mina ei tea, kust see kaup pärineb, võib-olla Poolast. Muidugi on see kordi odavam kui mingi firmakaup, aga ka viletsam. Maainimene ei jõuakski ju 250kroonist rinnahoidjat endale osta, kui 50kroonine hoiab sama hästi.
Erilise kategooria moodustavad nn kaltsumüüjad (viisakamalt öeldes kasutatud riided ehk second hand). Kaltsukate juures on alati palju uudistajaid, seal võib sobrada, hunnikuid segi ajada, selga passida, tingida - keegi ei pahanda.
Ma olen endale korduvalt tõotanud, et ma ei osta rohkem teiste vanu riideid. Mul on kodus endi omigi nii palju, et võiksin ise poe avada. Aga ikka ostan, põhiliselt kaht artiklit - (pikki) pükse ja t-särke, sest neid pole kunagi liiga palju. Mis teha - naine, nõrkus on su nimi.
Teistlaadi, aga põhimõtteliselt sarnane probleem on raamatuklubiga seoses. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi astunud raamatuklubi liikmeks, aga seal ma olen. Kord kuus tuleb koju klubi ajakiri uute valikutega. Süsteem on selline, et 22. kuupäevaks peab teatama, kui klubiraamatut ei soovi. Vahel ma ikka soovin ka, aga raamatute ostmisest olen ma üldjuhul loobunud. Mul on neid niigi jube palju!
Häda on aga selles, et ma unustan õigel ajal teatada, ja siis pean selle klubiraamatu ikkagi võtma. Täna näiteks ostsin välja "Eesti kokkade kokaraamatu". Kaalub mitu kilo, suur formaat, ilusad pildid sees, maksab 229 krooni. Nüüd ma mõtlen, kellele ma selle ära kingin.
Mul on veneaegseid kokaraamatuid küll ja liiati pole ma mingi suur kokkaja.
Tuli meelde Tiia jutt valedest liigutustest.
11 comments:
Raamatuklubist saab lihtsalt välja astuda. Mina seda siiski teinud ei ole, linnas lihtsam ka - käin klubi kaupluses ja vaatan pakkumised oma silmaga üle, siis kohapeal saab ära ütelda kui ei soovi. See on netis ka ju olemas. Teatud arvu klubiraamatute eest saab ühe raamatu tasuta kingiks valida. Mul praegu viis raamatut saada, jama aga selles, et pakkumised na niruvõitu, jätan aga jälle vahele ja loodan, et järgmisel korral on midagi head.
Aga jah, raamatuid tegelikult on nii palju, et ise ei mahu enam tuppa (ja täna tekkis kolm tükki juurde :P )
A mina avastasin, et selles DEVL-s (eksole, kõlab peaaegu sama uhkelt kui NSVL?) on võimas liistutööstus;)
Iga linn jäägu oma liistude juurde!
Läbipaistvate tiibadega konn
Eks igaüks peab nii kõrgelt lendama, kui tiivad kannavad;)
Mu töntsakas kere hakkab juba poole meetri kõrgusel laperdama.
Lendame madalalt, aga kvaliteetselt!
A mul pole üldse tiibu, kui ma just ingel pole( või olen?):)
Raamatuklubi "kogemata tulnud" tellimustege olen paar korda käitunud väga näotult- lihtsalt ei lähe järele või lasen kohe tagasi saata. Ma tean et nii pole kena, no olen hajameelne..
Siiani pole kandilise soenguga kapid noomima tulnud.
Turukaup...lapsedki neis rõivis üles kasvatatud. Vahepeal koosnesid odavad botased vähemalt kahe kolmandiku ulatuses parandamiseks kulunud liimist, aga paljajalu ka ei käinud.
Nostalgia. Hea kaugelt vaadata ja meenutada, aga tagasi ei igatse.
Kellegil on kokaraamat üle??
No ei saa olla :D
Minul pole kunagi kokaraamatud üle..
Pigem on alati põud..ja lisaks on ju veel nett ja sille toidublogi jne jne jne...
Raha kokkuhoiust tuleb aga mõnikord asjadest loobuda..
mina ei saa jälle üldse aru kokaraamatute fenomenist.
isegi kui kodus on 45 paksu ja 21 õhukest, tehakse ikka hakkliha ja kartuleid söögiks.
mõnikord ollakse siis hästi "peen" ja ostetakse wok juurvilju ka juurde, kaupluse külmletist.
mulle ainult kingitakse raamatuid :) ma ei mäletagi millal ma oma lugemisoskuse ülelpidamise eest ise oleks pidanud muretsema :)
konn lapsutab seal rahulolevalt muidugi tiibu ;)
Tiia
Milleks teha klantspaberile trükitud hirmkalleid ja tohutu raskeid kokaraamatuid? Kui ma sealt tahan vaadata, mitu lusikatäit soola panna, siis pean vahepeal käed ära pesema ja tuppa minema(kööki ma ometi nii hinnalist raamatut ei tooks!)
Vanaaja kokaraamatud on mul kõik rasvaseid näpujälgi täis, sellised
toidused.
Ja Sul on õigus, nagunii praen ma endale muna või keedan piimasuppi. Seda ma oskan peast!
Oeh, see raamatuklubi on minule ka üks igavne nuhtlus just seetõttu, et ma tavaliselt UNUSTAN teatamast, et ma EI SOOVI klubiraamatut. Ja siis ma alati mõtlen, kui arulage peab ikka üks firma olema, et niimoodi ennast üles ehitada. Kas poleks normaalsem, kui inimene, kes tahab tellida raamatuid, just seda teebki, esitades oma tellimuse, mitte aga nii, et saad raamatu siis, kui ei teata, et sa seda EI TAHA.
Ma arvan, et enamik inimesi, kes pole raamatust ära öelnud, kuid selle postipakiga saavad, ei lähe sellele ka järgi.
Kui oleks kõik kataloogikaubad sel põhimõttel, et kui ei taha, teatad. Nonsenss!
Inimene on mugav ja unustaja - sellel ongi panustatud. Neile on ju kasulikum, kui inimene "unustab" teatada loobumisest.
Peaks tõepoolest välja astuma.
Post a Comment