Eilsest saati kummitab mind Hando Runneli luuletus, täna otsisin üles- "Talupoja kalender".
Eks väike talupoeg ole meil kõigil geenides. Loen isa mälestusi, kus ta peensusteni kirjeldab töid talus, lausa tammsaarelik lähenemine...sõnnikuvedu, heinategu, kesakünd...
....
Lehekuuke lendab, kägu kukub leina,
vikat ootab räästas, millal pääseks heina.
Kostab pillihäält ja külakiige kaiku,
enne heinaaega tunned suve maiku.
Jaanitule juures tantsid mõne tuuri,
tantsid mõne õhtu, juba käes on juuli,
heinam seisab saadus, varsti vead ta sisse,
jaagup lööb ju raua rohukõrde sisse.
......
Nostalg tuleb peale. Üks kodusemaid-suvisemaid lõhnu on värskelt lõhnav hein. Kas tänapäeval peab selle nuusutamiseks Rocca al Maresse sõitma?
Meie maja ees on päris suur lahmakas tühja linna maad. Veel mõned aastad tagasi oli üks tuttav lehmapidaja, kes seal oma lehmale heina tegi, hiljem ädalat niitis või lehma karjatas. Nüüd on lehmaomanik vana ja haige. Kesse tänapäeval viitsib/suudab lehma pidada?
Meil olid viimati lambad siis, kui isa veel tegus oli. Otsest vajadust nende pidamiseks polnud, minu arvates. Tõid ainult muret juurde. Loom tahab ju iga päev süüa, lisaks lammas konkreetselt pügamist, vill tahab pesemist, edasi lõnga vastu vahetamist. Suvel oli vaja neid kuhugi söödale saata. Talvehein teha. Igavesti palju tegemist oli nendega.
Aga isale meeldis heinategu...
Nüüd on see heinamaa, kust meie oma lambaheina saime, võsastunud. Naljakas, ei lähe sadat aastatki mööda, kui korraliku heina- või põllumaa peale kasvab võsa, muutub taimestiku koosseis ja pinnavorm.
Pildil noored suveromantikat tegemas (Epu foto)
4 comments:
mul jälle isemoodi mure. kuna elan linna äärses vallas, kus metsa ja niitu, olen oma ravimtaimed kodu ligidalt korjanud (naistepuna, pune jm.) nüüd on tublid heakorrastusfirmad töötundide- rahatundide tagaajamisel läinud niikaugele, et kõik on siledaks traktordatud - trimmerdatud. ja üha hullemaks läheb, varsti ela nagu golfiväljakute ääres. oma maja mehed on ka hulluks läinud: nagu ristik pikemaks kasvas nii muruniitja tööle. kuidas igatsen taga neid lõhnu täis niitusid! vaat millise probleemi sinu suvemõtisklus minus esile tõi. sellepärast mulle blogindus nii üliväga meeldibki, et üks ütleb ja teine mõtleb
Sa oled täna kuidagi kurvameelne. Ma ei tea, kuidas seal SJ-s, aga meil paistab pilvede taga alati päike:)
Kurbus on seesmine ja ei sõltu ilmast.
Olen ka lapsepõlves palju maal olnud ja nüüd elan maal.
Täienduseks Emmeliinale. Panen tähele, et küla ei ärata enam kuked, vaid trimmerite-niidukite mürin. Igatsen taga piimapukke. Varsti on siis järjekord postkastide käes.
Post a Comment