Jõulused mõtted, vol 2

Juba mitu viimast aastat olen mõelnud, et ma ei too endale jõuluks tuppa kuuske. Et loon meeleolu kuidagi teisiti. Aga siis pannakse tööl üles nimekiri, kes tahab kuuske, ja ma panen ennast ka kirja. Kuuskede pärast ei tasu põdeda, sest neid ju meie metsades jagub. Plastmasskuusk on nii võlts.
Lapsi, kelle pärast peaks kuuse uhkelt ära ehtima, enam/veel pole, seepärast panen ainult elektriküünlad. Ei paneks neidki, aga päris ilma oleks ka imelik.
Nii tekibki meeleolu.
Surnuaial käin juba varakult ära. Mitte just valges, aga hämaras. Kuna tänapäeva kalmuküünlad põlevad kas või mitu ööpäeva, siis pole vahet. Surnuaed, eriti lumega, on lummav. Kirikusse iga kord ei lähegi, sest meie kirik on kohutavalt külm ja ... räämas.
Jõulutoidud valmistab vennanaine.
Igal aastal on midagi uutmoodi. Eelmisel aastal sai valmis kamin ja me istusime selle ees.
Kui kõht on kurguni täis, siis koristame laua ära ja hakkame kinke jagama. Lõputult saab nalja sellega, et vähemalt 20 aastat pole keegi ühtki uut salmi omandanud.
"Kus on pliiats/ kus on käärid/ varsti tulevad ju näärid" on kõikide repertuaaris, aga võidab see, kes saab selle esimesena öeldud. Korrata ei lubata! Võib ka tantsida ja laulda, kui oskad.
Edasi tulevad lauamängud. Eesti mäng ja Alias. Nagu aamen kirikus. Aastatega on mõned küsimused ja vastused pähe kulunud, aga ikkagi on ärev, sest kesse kaotada tahab.
Selleks õhtuks on kõik oma elu nii sättinud, et oleme koos. Vana-aasta õhtul on noored kes kus.
Mulgi puudub selle osas plaan. Vahel ei taha üldse kodust ära minna - siingi tore teleka seltsis, ei pea seltskondlik olema ega pulti kellegagi jagama. Kurb ma pole, ainult veidi nostalgiline.
Aasta läheb igavikku, tagasi enam midagi ei saa. On, nagu on.
Aeg liigub vääramatult.