Vaade aknasse (-st)

Liikus siin mõnda aega tagasi meem "Mida näen aknast?". Tegelikult oli vist hoopis nii, et mida näed arvuti tagant (peale arvuti enese muidugi).

Kuna ma istun arvuti taga päris palju tunde, siis vaatan otse ees olevasse aknasse - mõtteid kogudes, sõnu valides, muusikat kuulates ja niisama silmi puhates. Vaade, mis avaneb, on iga päev erinev. Selle tingib aastaaeg, päev, ilmaolud - igaüks eraldi ja kõik kokku.

Täna ma näen kahvatusinist taevast üksikute pilveräbalatega, lund need ei puista. Näen kaht lume all kokku vajunud kilekasvuhoonet, kolme paneelelamut (ehitatud veel sovhoosi ajal), alõtšahekki, mis praegu meenutab maasse torgatud peenikesi puuvõrasid (aga kuidas nad õitsevad kevadel!!!). Kaugemal on täiskasvanud kased ja pärnad, igaühel oma aeg.
Kui puud ja hekid pole lehtinud, paistab kätte ka koolimaja, muul ajal mitte.

Enamasti on vaikne ja inimesi liikumas näeb harva. Ainult koeraomanikud käivad siin linnale kuuluval maatükil oma elukaid jooksutamas.
Ahjaa, mõni lind lendab mööda.

Köögiaknast avaneb umbes sama pilt, aga seal ma istun otse akna all, võin kokku lugeda ka autod meie maja ees - hommikul, lõunal ja õhtul. Parimatel päevadel on neid kahekümne-kolmekümne vahepeal. Mida lähemalt vaatad, seda rohkem detaile näed.

See vaade aknast rahustab mind, see on nii lõputult omane ja pisiasjadeni tuttav. Isegi siis, kui ma kaotaks nägemise, võin seda täpselt kirjeldada. Kui ma jään jalutuks, siis ongi vaade aknast kogu minu maailm.
Mulle meeldib siin - ma ei ela linnas ega maal.

....Vahepeal on ilmaolud muutunud - taevas on pilve läinud ja hästi peenikest, lausa mikroskoopilist lund sajab. Justkui udu langeks maha.

Kevade alguseni on jäänud 10 päeva ja sünnipäevani veel vähem.

Pilt leitud minu fotokast - ei ole vaade aknast