Kunagi liikus siin meem "Üks hea ost ja üks halb ost". Seekordne on isegi raskem, sest esimese hooga ei meenu midagi. Ei taha aga Kaamosele võlgu jääda.
Olen väga andetu ostleja. Ühelt poolt võin mõtlematult osta kokku igasugust pudi-padi, mis oleks vabalt võinud poodi jääda. Samas ei suuda tõsiseid oste üksi teha, tahan, et keegi ikka soovitaks või annaks õnnistuse kaasa. Vähe sellest. Vahel ostan kellegi teise eeskujul täpselt sama asja. Vat seda nimetaksingi emotsionaalseks ostlemiseks.
Kingituste valimisega ei saa üldse hakkama ja püüan need ikka kellegi teise kaela veeretada.
Nii ma ei teagi, mida siia kirjutada.
Võin ainult öelda, mida ja kust ma (enam) ei osta.
1. Ma ei telli enam kaupu kataloogidest, sest olen sellega ikka palju alt läinud. Vaatan, et ilus vajalik soodsa hinnaga asi, aga pärast selgub, et ei sobi värvilt, suuruselt ega tegumoelt.
2. Ei osta ka turult näiteks nn Poola kaupa, mille kvaliteet jätab kõvasti soovida.
3. Ei lähe kaasa ka kampaaniate ehk osturallidega, seda juba põhjusel, et meil siin neid eriti ei korraldata ( v. a väikse taksi päevad või midagi hullemat)
On jäänud igapäevased asjad, mille pärast ei põe ega kahetse. Olen ennast püüdnud kasvatada ja mõtlen enne üheksa korda järele, kas ma vajan seda konkreetset asja või mitte. Enamasti ei vaja.
Pildil meie linna ainuke toidupood (netist)
5 comments:
Aitäh!
Mul endal ei tulnud kataloogi- ja telefoniostud meeldegi, olen neist mingil moel sootuks pääsenud :)
Jutt, mis kinkide kohta käis oleks kui mu enese kirjutatud - no on üks raske töö, ei ole mina sellega veel niimoodi toime tulnud, et pärast natuke ei kripeldaks!
Meil käis kodus Lux tolmuimeja esitleja , tegi vaiba puhtaks ja näitas kui hea tolmuimeja ja mis funktsioonid sellel kõik on. Siis kui ta siin oli ja muudkui oma tolmuimejat kiitis, siis mõtlesin ,et võiks võibolla isegi osta.... Sai kokku lepitud, et ta tuleb siis uuesti, kui mul mees ka kodus on. Aga juba sama päeva õhtul sain aru ikka kui arulage oleks osta üle 20 000-ne tolmuimeja. Järelmaksuga tuleks isegi kallim , kui õige hind.
Ja kõigele lisaks töötab mu kolm aastat vana tolmuimeja veel väga hästi, mis sellest ,et ta seda peentolmu ei ime . Aga nii hullult kallist tolmuimejat ikka küll ei osta !
Internetikataloogidest tellin küll asju. Aga kui võimalik, siis lähen seda sama väljavalitud asja ikka kohapeale ostma. Oma silm ju ikkagi kuningas.
Selle aasta Osturalli Kaubamajas läks imekombel minust mööda. Korra vaatasime kõik korrused läbi aga midagi ei ostnud ! Söögipoest süüa ikka ostsin .
Need kaubapakkujad on täitsa omaette teema. Aastaid tagasi käisid nad lausa ukse taga ja enne ära ei läinud, kui pidid nenedekaupa testima. Nõrganärvilised nagu mina ostsidki vahel mõne asja. Enam ei mäleta.
Neid tolmuimeja pakkujaid on jah ringi liikumas. Eks igaüks taha elada, ka...kuidas neid nimetataksegi ...tootemüüjad. Selleks peab mustlane olema ja hüpnotiseerida oskama, et midagi kergeusklikule maha müüa. Eestlane pole üldse selleks võimelineLiiati, kui sul on suhteliselt uus tolmuimeja olemas. Asjad ongi nii tehtud, et mõne aja pärast ostad jälle uue, aga kui on hirmkallis, siis arvad, et see peab kestma 100 aastat.
Elo, hea, et sa ei ostnud tolmuimejat. See on nagu kassidega - ükskõik mis värvi peaasi, et...imeb!!!
Olen ise „harjuski“ tööd teinud, et proovida teist tööd, kui tööjuures väga kibedaks läks. Mõtlesin, et proovin puhkuse ajal midagi teha, et oma kehva elu paremaks muuta.
Sattusin firmasse , kus pakkusin kehva Poola kaupa
Hästi pakkusin, aga endal oli häbi
Ükskord üks potentsiaalne klient ütles mulle, et ise nii intelligentne naisterahvas, kas ma ise aru ei saa, et ajan mullikesi ja määrin tõelist sõnnikut inimestele pähe.
Õhtuti olin nii läbi, et ei suutnud isegi süüa
Isa , kelle juures elades seda tööd proovisin, küsis, et mis lahti, et tulen koju ja kohe tekk üle pea
Pidasin nädal aega hambad ristis vastu, et oma teenitud raha kätte saada
Sealne ülemus mind lahti lasta ei tahtnud, sest minu müüginumbrid olid kohe algusest paremad, kui teistel vanadel kaladel
Aga ma otsustasin, et olgu mis on, lasteaias teen tööd ausalt ja ei pea häbenema, kuigi kolleegidega oli raske, kunagi poldud rahul, tegin ma tööd siis palju või vähe või ükskõik mis tegin, polnud kunagi küllalt õige või hea
Pärast seda „tööl käimist“ olin eriti vihane igasuguste kaubapakkujate peale, kui sain ma ainult , siis ma nad lasteaia ukse tagant minema kihutasin
Tulid tihti kaupa pakkuma, ise ei teadnud mida müüvad, välimus oli lohakas, hambad pesemata, riided määrdunud ja higi hais täitis terve lasteaia
Tulid enamasti oma kaupa pakkuma laste une ajal, karjusid magavad lapsed üles…
Hiljem hakkasid ette helistama ja juhatajaga kokku leppima , siis ei saanud ma ka midagi teha
Muidu oli uksel kuri muti, kes hindas õela pilguga „harjuskid“ üle ja palus viisakalt lahkuda ;)
Leidsin et, kui inimene tahab midagi teenida, siis peaks ta ka vaeva nägema oma välimuse ja teadmiste kallal kaubast, mida ta pakub
Nii lõppeski mu ukselt uksele kauba pakkuja elu ära ühe nädalaga
Ise olen pidanud olema eluaeg hästi kaine peaga ostja
Kunagi pole olnud raha nii palju, et saaks osta mõttetuid vidinaid
Kataloogi tellijate nimekirjast mind ei leia, aga taksipäevadel olen vahel käinud
Aga siis ka pikalt kaalutlenud, et kas mul neid asju ikka vaja on , mis seal pakutakse
Igasugu hulludest päevadest hoian ma eemale, sest mulle ei meeldi seista järjekorras, nõuka ajal sai seda küllalt tehtud
Pigem lähen enne poe sulgemist poodi, kui seal kellegagi summas trügin
Vahel on möödapääsmatu, et pean ka seisma, kui käime linnas mingeid asju ajamas, käime läbi ka säästukast , et veidi odavamat toidukraami koju kaasa viia
Kui kõik lapsed kodust koolis käisid ja iga laps 450 krooni kooli mineku toetust sai, käisime turul ostmas just poola odavat kaupa
Muu jaoks lihtsalt sellest rahast ei jätkunud
Muidugi said need tennised ja sandaletid ruttu otsa, aga hetkeks olid kõik ikka riides ja kängitsetud
Viimasel ajal lepime kokku, kelle riided ja kotid viletsamad on, sellele siis ostame
Kui nüüd sügisest põhikooli poisile enam koolitoetust ei anta, siis peab ta suvel tööle saatma sunnikorras, et ostab kooliriided endale ise, nagu tegin seda mina, kui keskkoolis käisin
Õpikud, saapad ja mantli ostis ema, aga ülejäänud asjad said ostetud suvisest postiljoni palgast
Mis kingitustesse puutub, siis ma pole mitu aastat kingitusi enam ostnud
Olen need kõik ise valmistanud
Kellele maalinud taldriku, kellele meisterdanud nahkehis teekarbi, kellele viltinud randmesoojendajad jne
Kellele on vaja neid tarbetuid nipsasjakesi, millelt nad ainult tolmu pühkima hiljem hakkavad!?
Olen uurinud kingi saaja tausta ja iga kink on leidnud rõõmuga kasutust
Olen kehv ostja, ostan põhiliselt süüa ja esmatarbekaupu
Riideid pole endale päris poest aastaid ostnud, mõnikord juhtub, et kaltuskas leidub mõni ära veninud ürp, mis minu kogukale kehale ka ümber mahub;)
Jalanõud on mul ortopeedia keskusest tellitud, kohandatud
Talvel käin enda kokkuvusserdatud kasukvestiga
Abikaasale muretseb enamuse riideid ta õde, kellel on kogukas poeg, asjad mis noorele mehele enam ei kõlba , kõlbavad ta onule küll.
Suvel tõmban 5 aasta vanusele kleidile, mis ma kunagi lasteaia jõulupeoks õmblesin, peale laudlina, millel auk sees, et pea sisse mahuks;) (kardan päikest ja peale päiksepõletust saan tõsise tervis rikke)
Lastele ostan vahel teksaseid „Magaziinist“ ja uusi sokke
Aga tavaliselt on mul asja vaid toidupoodi ja vahel ehituspoodi, kui mõni juhe tahab vahetamist või elektripirn
Kui võidaksin miljoni, siis läheksin vist joonelt lolliks, sest olen eluaeg kitsalt läbi pidanud ajama
Aga sellest raha võitmise õnnetusest on mind vanajumal hoidnud;)
Meil käis ka tolmuimejapoiss. Küll ikka imes hästi, kuid hind oli 55 000
Ausalt, tüdrukud, kui oleksin rikas koduperenaine, siis oleksin selle vidina :) endale ostnud just töö kergendamiseks.
kataloogist tellisin seda prantsuse kosmeetikat, kui sai ilma postikuluta. Nüüd on piir 500.-, enam ei telli. otsin jälle üles oma vana Tatjana poe, kus babuška Agafa tooted.
Viimane asjalik suurost oli toavelosipeed (minu pandud nimi),3000 raha maksis ja oma puuderahast ta sain, sest see raha sihtotstarbeliselt mulle määratet on.
Post a Comment