Kui ma nüüd vanas eas sain endale fotoka ehk digika, siis pole vist põhjust loota, et minust kasvab/kujuneb hea fotograaf.
Tänapäeval ei ole ju tehnika valdamisega suurt probleemi. Vajutad õigele nupule, küll aparaat ise teeb pildi. Ometi saan ma ju aru, et midagi on siin veel. See on anne, silm, fantaasia, idee. Need kas on kaasa antud või ei ole.
Algaja fotograafina ei oska ma leida objekte, mida pildistada. Kodus olen juba peaaegu kõike pildistanud. Kassi igas asendis, lillekesi, rõduvaadet. Ühel hommikul mõtlesin teha autoportree. Sellest midagi välja ei tulnud, sest ...
Kui ma vaatan teiste blogijate pilte ja fotojahti, siis saan aru, et kõige raskem ongi leida objekti ja seda siis õige rakursi alt üles võtta. Ja sellel kõigel peab mõte sees olema.
Juba hakkab mindki kummitama kõikide tänapäeva fotograafide mure: mida teha nende tohutute piltidega, mida ennast unustavalt klõpsid siin ja seal.
Mulle meeldib ikka paberi peal ka pilte vaadata. Ja albumid meeldivad.
10 comments:
Siin bloginduses on mõned väga hea silma ja korralike oskustega fotograafid nagu Kaamos või Ninataga, aga nende tasemeni jõudmine võtab ilmselt aastaid harjutamist. Võimalik, et sellest ka ei piisa, sest lisaks on veel annet vaja. Mina ei üritagi üle oma varju hüpata ehk minu jaoks on fotode tegemine lihtsalt kroonika või illustratsioon. Mida nägin, kus käisin, keda kohtasin.
Kui sind selline asi ikkagi huvitab, siis arvan, et mõistlik oleks mingitel fotograafia kursustel käia või mõni selleteemaline raamat muretseda. Toas võib ju ka pildistada, aga tõeline inspiratsiooni allikas on ikkagi loodus. Mine metsa, nagu öeldakse!
Ma vist suhtun fotograafiasse omamoodi kiiksuga. Tegelikult olen pilte teinud väga-väga pikka aega, aga nüüd on eelmisest suvest "digikas".
Ma tean, et minu piltidel on väärtus eeskätt minu enda jaoks. Aga pildistamine on mulle mingit moodi maandamine igapäevaelus. Võin samamoodi pildistada kõike, mis ette juhtub, vaadata pilti paar päeva arvutis... ja siis kustutada. Midagi jääb muidugi alles ka. Siis teen inventuuri... ja kustutan jälle vähemaks. Väga hästi tean, et mingeid kvaliteetfotosid ma oma "seebikarbiga" nagunii tehtud ei saa. Aga minu jaoks on nad head küll :) Eriti need, mis alles jäävad.
Mis ei tähenda, et ma poleks valmis mingitele kursustele minema... ikka tahaks ju paremini.
...
Nii et head jätkuvat pildistamist Sullegi... tuleb suvi ja tõesõna, looduses olen ma hakanud viimase aastaga hoopis rohkem märkama ja nägema :)
Tühja neist piltidest :D
Pildistama õpitakse pildistades :) Seega ongi kõige mõistlikum teha täpselt seda mida sa teedki:
võtta üks objekt ja katsetada. Iga asja saab huvitavalt pildistada, tuleb lihtsalt see knõks üles leida, kuidas.
Teine idee - mine jalutama ja dokumenteeri seda, mida sa näed, jutustusena kellelegi, kellest sa hoolid. Ja samamoodi, jända iga hetkega nii kaua, kui kätte saad. Digikaga on ju see võimalus, et pildistad kolmkümend korda ja siis pärast kustutad 29 ära.
Kolmas idee: mõtle endale naljakaid teemasid välja (kingad) ja mine ka tänevale ja pildista kõike, mida selle teema alla saaks paigutada.
Neljas: vaata teiste tehtud pilte. Fotoalbumeid paberil ja veebis. Fotoajakirju. Mõtle, kuidas need pildid tehtud on, analüüsi enda jaoks kadreeringut, valgust, hetke ja siis püüa tänaval käies neidsamu asju ära tunda.
See, mis sulle endale meeldib ja inspiratsiooni annab, tuleb välja töö käigus. Mina pean ausalt ütlema, et loodus mind kohe üldse ei inspireeri, ma suure vaevaga sunnin ennast looduspilte tegema, mõned mõnikord tulevad ka välja, aga harva midagi sellist, millega tõeliselt rahul olen. Osaliselt vist seepärast, et ma ei tunne eriti loodust ja ei oska ette ennustada huvitavaid hetki või üles leida huvitavaid kohti ja niimoodi ei tule ka objektide kribust eristamine liiga hästi välja. Mitte, et ma ei armastaks loodust või mulle ei meeldiks jalutada ja vaadata, aga pildi peale ei oska panna. Kui, siis mägesid mõnikord.
Seega, kõige parem on mõelda, mis sind ennast huvitab ja vaimustab ning kasutada fotoaparaati selleks, et teistele näidata, miks see sind vaimustab.
Tatsutahime kirjutas suurema osa minu soovitustest ära.
Kui ma vaatan neid pilte, mida blogisse oled pannud, siis need on üsna paljulubavad, silma tundub Sul olevat.
Ma ise hakkasin uuesti pildistama paar aastat tagasi ja rohkem eelmisel aastal, kui sain päris oma digiseebika. Kogu aeg on midagi uut õppida ja avastada, paar head inimest on ka nõu andnud. Igatahes kui vaatan varasemaid pilte, on muutus silmnähtav.
Kui muidu objektide leidmisega raskusi, löö kaasa fotojahil, seal on teemad nädalate kaupa ette antud. Nii hakkad märkama erinevaid asju.
Julgust katsetamisel!
Minu jaoks on pilt eelkõige hetkejäädvustus. Vahest lihtsalt tuleb paremini välja.
Ja muidugi on ta asendamatu abimees reisidel, sest hea pilt räägib rohkem kui sada sõna.
Kunstjäädvustusi peab ikka tegema peegelkaameraga (minu arvates) ja neid saab vajadusel photosopiga töödelda.
Rohkem kui viis aastat olen kasutanud meetodit: kaust ja sündmus ja siis plaatidele kõrvetanud.
Nüüd tekkis probleem, et ei leia vajalikke kiiresti üles. Sellepärast tegin veel topelt kaustad: ilusad, huvitavad, kiiksuga. Sinna panin tõesti omast arust õnnestunud pildid.
Kustutan kohe, hiljem ei raatsi.
Fotode tegemisel on kaks tulemust: üks see, mis omab väärtust kõigepealt enese jaoks - mõni pilt ei pruugi võõrale midagi öelda, juhuslik sündmus tema jaoks võõraste inimeste või esemetega. Pildi tegija,kes teab, mis kaadrist välja on jäänud, oskab sellist jäädvustust hoopis teise pilguga vaadata.
No me ju teame neid trafaretiks muutunud filmistseene häbelike teismelistega, kelle emad lapsepõlvepilte esitavad: "oi, kui ilusasti ta sel ajal juba röhitses..:)" Imeilusad ja ülivajalikud jäädvustused, mis ei oma väljapool kodu sellist kaalu.
Teine asi on kinnipüütud ilusate hetkedega, mida niiväga tahaks teistega jagada ja mida teised samuti mõnuga vaatavad. No võta või oma kaktuse- ja lillepildid: meile, vaatajaile, olid need nauditavad näha!
Ootan põnevusega järgmisi avastusi, tõesõna!
Muide, ise hakkasin pilte tegema alles umbes aasta ja kaks nädalat tagasi, enne seda tehtud fotod olid erialased või lihtsalt juhuslikud, nii, et aastatepikkusest harjutamisest on asi koooohutavalt kaugel. Ninataga paistab rohkem amatöörlusest üle olevat, on asjaga põhjalikumalt tegelenud ja seda on ka piltidelt näha.
Pildista muudkui edasi ja ära sealjuures asja juures mõnulemist unusta!
Kusjuures, mina olen õppinud mitte kohe kustutama. Kohe ei ole alati objektiivne hindaja. Ma olen kohapeal olnud kindel, et mingid kaadrid ei kõlba üldse kuhugi ja siis kodus vaadanud, et ei, huvitavad või lausa ilusad. Ja arhiivis sobrades avastan ikka teinekord, et "oot, kuidas ma selle pildi olen lahterdanud keskmiseks klõpsuks, väga šeff foto ju. Eriti selliste teemade puhul, kus tegemise ajal ei ole veel mingit võtet välja kujunenud, et kuidas sellisele asjale läheneda.
Seega, kustutan ma ainult neid, mis on ilmselgelt pehmed, kus on valed objektid kaadris või mingi muu väga objektiivne häda. Muud asjad võivad ketta peal elada küll.
Jäin ka selle teema üle mõtisklema, püüdes leida konkreetsemaid väljendusi kui "sisetunne" et miks hea pilt on hea. Mõtlesin et see on vist samuti kui nägemise ja vaatamisega. Näeme ju kogu aeg meid ümritsevat keskkonda, loodust ja inimesi. Harva kui vaatame. No näiteks näeme oma lähedasi kogu aeg. Vahel on see hea, vahel ehk käib närvidelegi. Kuid avastamaks nendes nende sisemist ilu peame seda ikka keskendunult vaatama. Niisama ringi sebides ja omas mõtteis ukerdades kipub ilu kahe silma vahele jääma. Sest ilu ei ole tavaliselt igapäevases väljanäitamises. Ilu avaneb vaid tähelepanelikule silmale. Siis ongi et halb foto tuleb siis kui pildistad seda mida näed ja hea kui pildistad seda mida vaatad.
Mina pildistan siis, kui tunne tuleb...st kui midagi silma hakkab ja seda jäädvustada soov on. Kusjuures see on muutunud kuidagi lausa haiguseks - et kogu aeg ongi vaja pildistada. Ja suur mure on küll, mida teha nende piltidega pärast. Pildistan seebikaga ja enda jaoks. Ei taha paremat kaamerat ja peaasi, et mulle meeldib.
Kui endale meeldib ja teed seda naudinguga, siis on kõik ok. See ju ongi peamine.
pildistan minagi enda jaoks, kuigi riputan neid blogidesse üles.
ja valin pilte sisetunde järgi.
kuna ei püüdle proffessionaaliks, ei ole huvitatud kursustest ka.
tulevad just nii nagu tulevad. püüan pildistada samuti meeleolu järgi.
ja haiguseks saab see küll. aina pildistaks ja pildistaks, nii palju on põnevat.
mida teha kogunevate piltidega?
ei teagi veel.
Post a Comment