Ühel hilisõhtul vaatasin ETV pealt mingit dokki toitumishäiretest ja nende ravist.( Ma ei teegi päris hästi vahet, mis on buliimia ja mis anoreksia. Esimese puhul vist õgitakse ohjeldamatult ja teisel juhul süüakse ja oksendatakse see kohe välja?)
Masendav film oli. Tegelasteks noored naised, kes olid juba lapsena (mõned neist 7-8-aastastena) arvanud, et on liiga paksud ja hakanud "teadlikult" kaalu langetama. Tagajärjeks maks läbi, juuksed langevad välja, küüned lillad, nahk raisus, tohutu masendus. Igaühega tegeles psühholoog, arst ja õde eraldi. Mõnele ei tohtinud kaalunäitu öelda. Mitte ükski neist ei söönud vabatahtlikult ega isuga. Nad varjasid ja valetasid, sest see käib söömishäiretega käsikäes.
Kuulsin uudistest, et valitsus kavatseb ära jätta koolitoidu doteerimise. Meie koolis saavad tasuta süüa kõik õpilased. Põhikooli eest tasub vist riik, vald annab ülejäänu. Õpetajad söövad ka (maksavad ise). Toit on korralik, mitte midagi ei saa ette heita, aga lapsed vinguvad. Kord ei meeldi neile pudrud, siis supid. Eriti närud sööjad on väiksemad. Valus on vaadata, kuidas tõstetakse taldrik täis, songitakse natuke kahvliga ja siis viiakse ära. Ega nad näljas ole - kohvikust saab ju üht-teist osta. Millal jõuab tõeline, ees terenduv puudus laste teadvusse?
Käisime ekskursioonil. Kuigi toit pidi igal kaasas olema (oli ka), nuiasid nad üht poepeatust. Lasime siis 20 minutiks Jõgeva Selverisse näljased lahti. Ja millega nad tagasi tulid? Suurte kartulikrõpsupakkidega ja starteri pudelitega, mõnel oli ka kali, see 0,0... protsendiga. Kohemaid oli bussis jube krõpsuhais. Said ometi lapsed kõhu täis!!!
Mis ma siis kogu selle jutuga öelda tahtsin? Isegi ei tea täpselt. Vist seda, et vanemad peaksid õpetama oma lapsed korralikku toitu sööma, mitte laskma sonkida nagu siga külmunud maad.
Muide, ma loodan, et need ämbritäied laste poolt põlatud toitu söödetakse sisse vähemalt sigadele. Aga ma ei ole kursis.
Lugesin eelnevalt läbi Nirti postituse ja siis otsustasin kirjutada.
17 comments:
Ma ei tea, kuidas praegu on, aga mina mäletan küll koolitoidu küllalt suurt ebatervislikkust. Liiga palju jahukastet, liiga palju rasva, liiga vähe salatit ja puuvilja, koostisosad keskpärase kvaliteediga, harva värsked. Need koolid, kellel oma kooliaed oli, olid vast paremas seisus. Väga tihti oli toit maitsestamata. Ma vältisin koolis söömist just selle pärast, et vanemad olid mind õpetanud tervislikult ja tasakaalus toituma ning kvaliteeti hindama... Ma ei olnud ainus. Võib-olla tasuks koolide menüüd siiski üle vaadata. Viimati käisin koolisööklas söömas kuskil ülikooli ajal (üks kool pakkus seda võimalust, testisin), natukene oli kvaliteet paranenud, aga menüü oli ikka liiga ühekülgne.
Võib-olla võiks mõelda ka koolitoidu kvaliteedile ning sellele, et see oleks maitsev ja söömatõmbav. Ma ei usu, et hea maitsega toidust lapsed tingimata loobuksid (mõned võivad. no kui sa kodus ka peamiselt krõpse sööd....)
mina ütleks tatsutahime jutu peale et sa pole nälga näinud
paljud lapseda vajavadki seda jahu kastet, et saada veidigi kaloreid ja kõhtutäitvat lobi
salateid võiks ja peabki olema
aga meil on Eestis väga palju perekondi kus lastel on see koolitoit ainuke soe toit päeva jooksul ja mõnel üldse ainue toit
mul olid lasteaias lapsed kes ei jõudnud ära oodata toidu kordi ja palusid, et kas nad võivad teiste järelejäänud toitu süüa
see et koolitoitu ninaga visatakse on meie vallas rõõmuks neile keskkooli noortele kelle vanemad maksta ei jõua,
nad lähevad ja söövad siis need portsud ära mis puutumata on
minugi poeg on seda võimalust kasutand ja ütleb, et rumalad inimesed et ei söö, väga head söögid pidid olema
see , et laste toidu raha kallale minnakse on ikka jama küll
see oli eriline kingitus paljudele peredele
meie peres süükase ka krõpsu ja juuakse limonaadi6-8 korda aastas
siis kui kellegi sünnipäev on
ekskursioonile saavad kaasa kas pirukad või võileivad või puuvilja
mida keegi maitsvaks peab
taskurahata minek on ehk alandav aga ma pole eriti krõpsupakke oma laste kottidest taskutest pärast klassiga reise näinud
aga see krõpsu mood on ikka jama küll
minagi näen lapsi bussile minnes ikka krõpsupakid käes
Tatsutahime
Praegu esitatakse koolitoidule väga suured nõudmised, õige ka, ja ma kordan veelkord üle: söön ise ka ja olen rahul(15 krooni eest ei saa ju karbonaadi nõuda). Ainuke asi, millega meie rahul pole, on mingid kahtlased magustoidud, mitte ise tehtud, ilmselt kusagilt soodsalt saadud.
Kui on praepäev, siis süüakse kõik ära. Asi ongi selles, et v a l i t a k s e toitu. Meil saab igaüks ise võtta, mõni ahnitseb endale suure mäe ette, ja siis viib solki. Siin on palju asju, üks on muidugi söömiskultuur.
Meie koolis on väga head kokad ja tervislikud toidud.
Oma paar aastat tagasi lõppenud kooliajast mäletan, et koolitoidu üle sai nurisetud peamiselt just põhikooli ajal, keskkoolis tuli enamikule siiski mõistus pähe ja koolitoidu järele oli nõudlus suur. Ja mis jahukastme liigsesse rasvasusse ja muusse eelmainitusse puutub, siis niipalju, et paraku pole koolitoidu portsjonid just üüratult suured, seetõttu on see teataval määral isegi õigustatud, et siis kompenseerib veidikenegi noh. Ja salatit anti küll alati kõrvale ja õuna/pirni jagati kah kasvõi 2. Lohutuseks sulle julgen öelda niipalju, et eks see pirtsutamine on veidikene siiski pubekaealisuse "tahan olla popp ja noortepärane" suhtumisest tingitud ja kui õnneks läheb(mis minu kogemuste puhul juhtub vähemalt 95% ulatuses noortega) loksuvad keskkoolis prioriteedid taaskord paika:)
Ja täpsustuseks siis, et anorektikuteks klassifitseeritakse need, kes lihtsalt ei söö ja nälgivad ning buliimikud üldjuhul võitlevad õigimishoogudega ning siis oksendavad kõik välja.
Loodan, et oma pika jutuga kedagi ära ei tüüdanud. Sinu kirjutis lihtsalt inspireeris mind veidi sõna sekka ütlema.
Päikest!
Lastel on ka teistpidi enda välja elamine, sest igapäev nad endale sellist 'toitu' lubada ei saa. Selleks, et tunda ära head, peab ka halba proovima...
Minul emana on tegelikult küsimus: milleks on koolis puhvetit limpsu- ja igasugu värvilise söödava nännimüümispunktina üldse vaja (kui põhjusena omanike kasum välja jätta). Kui on soe toit, siis võiks seda ka süüa. Ok, kui puhvet pakub alternatiivset menüüvalikut (nt mind ennastki mingi jahukaste ei veetle), aga ma näen kuidas iganädalane taskuraha muutub mingiteks "värvilisteks ribadeks" (2EEKu tükk), siis tekib küll küsimus, kas kool kui haridusasutus peab neid ribasid turustama. Ja kui minu laste koolis nüüd enam krõpsu ei müüda, siis kartulivahvleid müüakse ja põhimõttelist vahet ju pole.
Aga miks koolitoiduga pirtsutatakse, seda mina ei tea. Minu lapsed pirtsutavad ka. Ja ka kodus tehakse ühe ja teise asja peale vingus nägu (mida varem söödi heameelega.) Ise pirtsutasin ka. Mingi etapp lapse mina-pildi arengus? Aga täditsemine stiilis "te pole nälga näinud" ei muuda midagi paremaks. Sellest ei saa argumenti heaks isuks.
Muidugi, omaaegsed sinised kartulid, luudega läbi hakklihamasina aetud keedukala, limaklimpidega kissellid jne on klassika, mis tekitab mälestusi.
Nälga näinud olen ma jah ainult teiste peal mõningates "kolmanda maailma riikides". Eestis tegelikult ikka niipalju kapitali võiks olla, et tekitab võimaluse lastele tervislikku toitu pakkuda.
Vabandage, see ei ole argument, et
- "15 krooni eest ei saa ju karbonaadi nõuda"
- koolitoidu portsjonid on väiksed, siis peab rohkem kaloreid olema
- kuna see on paljudel ainus toit päeva jooksul, siis on hea, et seegi on, ei ole vaja pirtsutada.
Miks ei ole argumendid?
Küsimus ei ole rahas. Küsimus on prioriteetides. Mismoodi lasevad koolid ja lapsevanemad sündida seda, et toit peab mahtuma 15 krooni sisse? Kui on näha, et ei ole võimalik tervislikku menüüd selle eest koostada?
Lisaks, nende laste puhul, kellel koolitoit on ainus soe toit päevas, on eriti oluline, et see ei oleks mingi suvaline toit. Nii selle pärast, et siis on toidu tasakaalustatus eriti oluline, kui selle pärast, et need lapsed ilmselt kodus ei õpi, milline soe, tervislik toit võiks välja näha ja kuidas seda ilusasti serveerida ja kuidas see maitseb. Kuidas muidu inimene toidukultuuriga tutvub või täiskasvanud peast oskab tervislikke valikuid teha? Kui laps sööb ainult koolis, siis peaks koolis kuidagi organiseerima ka selle, et laps oma viis puuvilja päevas sealt kätte saab.
Ühesõnaga, lähtumine peaks olema sellest, et kuidas koostada lapsele vajalik menüü nii, et seal sisalduks nii piisav hulk kaloreid kui ka vitamiine ja kõike muud ning oleks mõnevõrra mitmekesine, et tutvustada erinevaid toite ja pakkuda vaheldust. Kui selline menüü on 30 või 50 või X krooni lapse pealt, siis tuleb riigil see raha leida (et kui omavalitsusel ei ole, siis puudujäävat peaks ka üldkassast toetama). Koolis käivad ju kõikide inimeste lapsed. See on päris tugev poliitiline jõud, kui seda koos nõuda. Ausõna, lasta oma lapsel nälgida või süüa ebamõistlikku toitu, selmet protesteerida, see on ikka natuke jube.
Noh ja lisaks see Iibise ettepanek, et koolis võiks krõpsudele jne kehtestada müügikeelu on suurepärane. Vabadust ei piira, mujal saab müüa, aga annab signaali, et see ei ole soodustatud.
Lapsed pirtsutavad jah, kui mõni üks kord söömata jääb, ega siis ei olegi hullu... Aga teoreetiline ideaal võiks olla muidugi see, et lastele saab ka natukene individualiseeritud menüüd teha (mõnes eesti lasteaias tehakse, tõsi küll, eralasteaedades), aga hüva, see on esialgu unistus, saaks enne selle tavalise söögi asjagi korda.
Anoreksia: inimene piirab söömist drastiliselt, vahepeal nälgib täiesti päevade kaupa, nälgimist ja vähe söömist toetab intensiivne treenimine.
Buliimia: inimene sööb võrdlemisi normaalses koguses ja vahepeal õgib, siis ajab näpud kurku ja oksendab söödu välja.
Ülesöömishäire: inimene õgib lihtsalt ennast näiteks igal õhtul silmini täis, ei oksenda ega tee trenni.
Mis krdi jutt näljast ja ma ei tea millest. Söömishäired on tugevalt psüholoogilised ja enesehinnagust jms. tingitud, lapsepõleve kaasa saadud.
See mis seal filmis näidati oli ainult pinnavirvendus. Reaalne ravi oleks tugev psüholoogiline abi ja seda see asutus küll ei pakkunud.
Täitsa naljakas kuidas ikka pole aru saadud söömisprobleemide põhjustest ja tegeldakse tagajärgedega...
Ja ma tean millest ma räägin.
Meil nagu väga sonkimist ma pole märganud (tõsi, ega ma väga ei viibi ka seal sööklas sel ajal kui lapsed söövad). Aga siiski, mingeid meeletuid toidumägesid seal "solgis" ei paista olevat. (Mingil määral küll siiski on üht-teist üle jäetud.)
Ma ka aru ei saa, et kui on võimalus ise tõsta, siis milleks ahnitseda endale maailmatum kuhi - et see siis pärast ära visata... Seda võiks küll lapsele õpetada, et kui sulle tundub, et see söök sulle ikka niiväga mokkamööda pole - no ära siis kuhja oma taldrikut pilgeni täis!
Songivad enamuses tüdrukud - arvatavasti jah teistele mulje jätmiseks. Fui nii ja fui naa, mul on dieet ja kodus ma seda või teist asja üldse ei söö, jne. Ja tõesti, samas need "dieeditajad" ostavad iga jumala päev puhvetist vähemalt ühe jäätise. Kuhu dieet kaob, kui jäätist nähakse?
Sellega olen tõesti nõus, et koolis ei peaks krõpse ja värke müüdama - kuigi siis lippavad huvilised (linnas vähemalt) vahetundidel poolpaljalt välja lähimasse kioskisse või poodi, et oma maiusedoos sealt kätte saada - ning lõpetavad koolimaja poriseks ja endid haigeks tekitamisega.
Aga teisalt ka jutt, et teeme koolitoidu asjaliku - mis siis et kalli.... Esmalt tahaks ma kuulda, millises riigis see õnnestunud on? (Rahva rahadega kvaliteetset ja tervislikku koolitoitu võimaldada.)
Nõustun Trullaga: üheski riigis pole võimalik koolitoidu hinda ja kvaliteeti ajada lakke. Ammu on möödas ajad, kus koolis söödi ainult kapsasuppi ja makarone. On küll mitmekülgne menüü ja prae kõrvale alati ka salat. Päris tihti ka õun, banaan,persik, ananassilõik. Arvan, et paljudes kodudes nii läbimõeldult ei toituta.
Mäletan veel aega, kui nõudeks olid plekkkausid ja nuga üldse ei antud lastele kätte.
"Raskete aegadega" polegi vaja hirmutada, sest need on käes, mitte just nälg, aga võimaluste vähenemine küll.
Meid õpetati kodus, et toitu taldrikule ei jäeta, võetakse nii palju, kui jõutakse ära süüa. No pekk küll alati sisse ei läinud...
Imelik, et lastevanemate koosolekul tõstatakse tihti küsimus koolitoidust, uurimata üldse järele, milles on asi. Enamasti oma laste jutu põhjal.
Vanemad õpilased oskavad küll hinnata sooja toidu väärtust.
Itaalias õnnestub paljudes koolides küll, minu teada ka Hispaanias.
Sellisel juhul, kui koolitoit olemas on, s.t kui koolipäev on pikem kui kella üheni. Kui lõppeb kella üheks, siis lähevad loomulikult kõik lapsed koju sööma. Viimasel ajal, tõsi küll, tuleb ette, et tuleb pikkadeks päevadeks hankida toidutalongid, mis on omavalitsuse poolt toetatud, aga natuke peab maksma (üldiselt vastavalt sinu sissetulekule).
Aga kui toit on olemas, siis see on värske, tavaliselt vormis salat-primo-magustoit-puuvili (teisest küljest on Itaalia pikk ja erinev, ei välista, et mõnes maakonnas on teisiti või välditakse pikki päevi). Mõnikord ei ole tegemist ka sooja toiduga, sest siinse kliima jms puhul on mõned toitumisaspektid erinevad (aga see pole Eesti kontekstis oluline, meil kuivatatud sinki nagunii ei tehta). Kui kool lõppeb enne ühte, siis on lihtsalt merenda saiakese/küpsisega kuskil 11 ajal
Aga Itaalias on selle pärast lihtsam, et ebakvaliteetset toitu siin eriti ei kohta. On seesama krõpsude-söömise probleem ja küsimus, kas neid peab saama koolis automaadist osta.
Lisaks, küsimus ei ole üheski ühiskonnas rahas. Küsimus on väärtustest. Kas meile on oluline, et Eesti inimesed toituksid tervislikult ja õpetaksid oma lapsi ka tervislikult toituma? Kas meile on oluline, et inimesed ei laseks poel endale teisejärgulist kaupa müüa? Kas meile on oluline, et meie lapsed õpiksid paremini, tervislikumalt ja viisakamalt sööma, kui meie ise? Kui jah, siis tuleb selle eest lihtsalt maksudena maksta. Kui me leiame, et see ei ole oluline, siis ei ole ka vaja viriseda, kui inimesed ebatervislikult toituvad.
Kui mina veel koolis käisin, siis oli salat olemasolu korral ikka terve eraldi käik. Oli salat, soe toit, magustoit. Salati kvaliteet oli muidugi mõnikord küsitav, mõnikord oli üldse marineeritud juurvili, mitte värske. Kas praegu see põhimõte on ära kadunud, et salatit antakse ikka kausitäis eraldi?
Ma arvan, et Eestis süüakse tervislikumalt kui pooltes arenenud maades. Meil ei ole veel see pitsa-burgeri-krõpsu kultuur üle ühe põlvkonna kestnud. Liiati maal pole neid kiirtoidusöögikohti olnudki.
Ja mis vahet on, kas salat antakse eraldi kausikesega või tõstad selle põhitoidu juurde. Ühte kõhtu läheb puha.
Siis on hea, kui Itaalias kõik nii hästi korraldatud on.
Vahemeremaade köök on hea. Vahelduseks. Konnakoivad ei ole eriti head. Mulle küll ei maitse;)
Tervislik toit on see, mis on kasvanud ja valmistatud seal, kus seda süüakse. Päris kindlasti ei istu meie terviseametis totakad, kes ei oska toiteväärtust ega toidu tervislikkust arvutada. Samamoodi mujal maailmas, lihtsalt toitumiskultuur on erinev. Klimaatilised tingimused ja baltlase geenid on andnud meile oskuse ja vajaduse süüa pekki, hapukapsast, verivorsti ja kama. Seda oskust meie eelajaloolise kodumaa praegustele elanikele, kus iganes lõuna pool see ka siis oli, pole antud. Enda laste peal kogenuna olen täiesti veendunud, et meie koolisööklate toit on igati tasemel ja polegi vaja juurutada "salatileheke ja saiake" mentaliteeti. Nagu üks hea sõbranna ütleb - dixi
;)
Ah jaa, USAs ka paljudes kohtades töötab. Seal sõltub piirkonnast, sest koole rahastatakse piirkondlikest kinnisvaramaksudest. Aga tuttaval oli seesugune lugu. Kool (riigikool) loomulikult esitab vanematele nädala menüü, et kas nad sellega lepivad. Vanemad võivad oma laste osas muudatusi teha. Vaat see mu tuttav on söögi suhtes nõudlik ning kirjutas ette, et tema laps peab saama suure kausitäie salatit iga kord ja coca-cola on keelatud. Tüdruk oli muidugi harjunud ka kodus salatit sööma, talle maitses. Kuna tegemist oli suhteliselt populaarse tüdrukuga, siis mõne aja pärast hakkasid kõik lapsed endale salatit nõudma :-)
Seega saab küll nii teha, et a) vanemad teavad, mida kool lapsele pakub b) individualiseeritult suhtuda c) eeskuju töötab tervislikkuse suhtes.
Absoluutselt nõus, et tuleb süüa kohalikku toitu, aga eestis ikka salatit kasvab nii mis mühiseb, igasuguseid teisi juurvilju ka. Pekk suurtes kogustes on tervisele kahjulik, rasva vajaduse saaks asendada näiteks erinevate õlidega, linaõli näiteks on üks tervislikumaid maailmas. Muidugi on oluline jälgida, et toitained oleksid kohalikud, aga see ei tähenda, et me ei saaks rikastada toidulauda uute retseptidega kohalikest ainetest. Kuid kas keegi on ütelnud, et verivorsti ja kama ei tohiks pakkuda, hapukapsast ja -kurgist rääkimata. Mina igastahes mitte. Peaasi, et oleks kvaliteetselt tehtud. Soovitavalt kohapeal, samas linnas ja mitte Tallinnasse Lätist toodud.
Tegelikult ju võiks teha seesuguse reegli, et koolitoit peab olema kohalikult toodetud ja põhiulatuses kohalikest koostisosadest. Toetaks väikeettevõtlust ka.
Teine variant oleks luua selline tillukene kohalikule omavalitsusele kuuluv farm, mis varustab selle omavalitsuse koole toiduga vastavalt nende nõudmistele (Tallinna puhul mitu, ilmselt). Seda saaks kasutada ka õppeotstarbel ja puhkusotstarbel... Aga ma ei tea, kui palju eesti inimesed esialgu ühisomandi osas umbusklikud on.
Mulle tuli veel meelde see, et palju paremini kui Itaalias, suudetakse tasakaalus, tervislikku, kõrgekvaliteedilistest toiduainetest tehtud koolisööki pakkuda Soomes. Kliima ei ole kuidagi soodsam igasuguste roheliste asjade kasvatamiseks, aga ikka tuleb neil välja. Ma arvan, et Soome koolisüsteemi matkimine kuluks igale riigile ära, mitte ainult Eestile.
Post a Comment