Vaade üle järve linnale.
See polnud tavaline pühapäev.
Käisime vennaga vaatamas oma lapsepõlvekodu, kus kasvasime üles.
SEE SUUR MAJA pole meile kuulunud, aga me elasime seal oma lapsepõlves. Viimati oli seal vallavalitsus (kuni 2005), nüüd noortekeskus. Muidugi on sel väga austusväärne minevik.
Majal endal pole viga, aga ümbrus, eriti õuepoolne osa on väga korrast ära. Hein kaelani, kola siin ja seal, puuhunnik ladumata (ei hakka pilte sellest panema!). Vana kaevu ei leidnudki, vist kinni aetud.
Meie kodu oli õue pool, fassaad kuulus ikka mõnele asutusele - mis seal ka parajasti ei olnud.
Kirik, surnuaed, Arturi Juures, Lembitu sammas, järv - kõike vaatad justkui värske pilguga.
Jah, siin väikelinnas ma olen kasvanud, vahepeal ära olnud ja nüüd pikemat aega elanud.
Vaevalt ma vabatahtlikult siit enam kuhugi lähen!
Vend, kes elab aastakümneid pealinnas, nostalgitseb alati, kui siin käib, ja unistab sellest, et tuleb veel tagasi. Ma ei usu muidugi.
Need on mõned pildid, mis valisin välja suuremast hulgast. (Vend pildistas minu digikaga)
P.S. Pöörake tähelepanu sellele, et pildid ei avane enam mxm suuruseks, v.a esimene, mis on vähendamata.
No comments:
Post a Comment