Ühest vanast koolikotist leidsin lapse kooliaegsed päevikud (mitte need, kuhu õppimist ja hindeid pandi!). Hea, et enne sisse vaatasin. Äärepealt oleks koos kotiga minema visanud.
Moto oli "Elu on elamiseks" ja sissejuhatuseks see jutt, et noor ollakse ainult üks kord ja seepärast tuleb seda aega jäädvustada, et vanaduses oleks, mida meenutada.
7.-8. klass!?
Ma tean neid lapsi ja tunnen neid õpetajaid, kellest jutt käib. Muidugi on tunnid igavad ja õpsid lollid! Poisid "arenegu veel" ja ema "õiendas" veidi...
Hirmus kurb hakkas. Nii kurb, et hakka kas või nutma.
Kusagil peavad olema ka minu kooliaegsed päevikud.
Aeg läheb liiga kiiresti.
No comments:
Post a Comment