Eestis ei ole vist inimest, keda Estonia hukk 15 aastat tagasi poleks otseselt või kaudselt puudutanud.
Ma mäletan seda ööd väga selgelt. Isegi siin südamaal tormas nii, et ma ei saanud magada. Vahetasin asendeid ja asemeid, ikka ei tulnud und. (Täiskuu ajal on samamoodi). Siis panin raadio mängima, kuulasin tookord Raadio 2. Mihkel Raud tegi hommikuprogrammi.
Esialgu ei suutnud uskuda, et sellised asjad juhtuvad tänapäeval pisikesel turvalisel Läänemerel. Olin selleks ajaks juba Soomes laevaga käinud ja loksumist polnud tundagi.
Siis lõi hirm nagu nuga südamesse. Jalad ei kandnud, roomasin telefoni juurde ja valisin venna kodu numbri. Ma teadsin, et mu vend käib laeval mängimas. Tol ajal oli see muusikute põhileib. Mul ei tulnud paanikaga meelde, mis laeva peal ta on.
Vennanaine oli veel ärkamata, ta polnud juhtunust kuulnud. Seda sain siiski teada, et minu vend oli samal ööl ühe teise laeva peal.
Üks meie kooli vilistlane pääses Estonialt, ta oli tugev spordipoiss. Tema naise vend uppus. Nad olid need esimese põlve rekkajuhid, kes käisid Eesti - Rootsi vahet tööl.
Urmas Alender olevat ette tunnetanud, et see temaga juhtub. Igal juhul on laule, mis tagantjärele tunduvad tähenduslikud.
Pilt: tahtsin pildistada sirgelt sadavat vihma, mis oli prožektorvalgustuses kui pärlikeed. No kas on näha???
8 comments:
Hästi on näha su ilusad plastikaknad;) Aga teemast niipalju, et tollal saime hea leiva Tallinki reisilaevade siseruumide remonditööde näol. Olin teretuttav Tallinki laevade kaptenitega ja muidugi ka meeskonna vastavate asjapulkadega. Hiljem kiiruga toodud Estonia sõsarlaeval magasid esimestel ülesõitudel vähesed meeskonnaliikmed, reisijatest oli laev niikuinii praktiliselt tühi. Paljud istusid paadidekile viivatele ustele võimalikult lähedal, päästevestid seljas. Estonia huku lõppraportit tervikuna ei usu minu tuttavatest meremeestest ükski. On põimunud teooriaid ja lausa utoopilisigi, aga ainult mere ja inimliku lolluse koosmõju ei usu keegi.
Mina ka ei usu. Liiga palju vassimist selle asja ümber - ju ikka on, mida varjata. Kole lugu!
Meid äratas pärast seda ööd uksekell. Lävel oli ähmi täis kaasa kolleeg kõrvaltänavast, kes küsis et kas T. oli laevas? Kaasa bänd oli vahetanud oma töönädala vist bulgaarlastega, kui õieti mäletan.
Siis saimegi kuulda, et Estonia on uppunud. See tundus uskumatuna.
Terve päev saime analoogseid telefonikõnesid, et kas T. oli "peal" või mitte.
Hiljem tuli välja, kes jäi laevalt maha või kes vahetas oma tööaja kellegi teise omaga ära. Nagu oleks Saatusel olnud igaga omad plaanid.
Kõige kummalisem oli ikka kapten Pihti juhtum.
Iga kord, kui sõidan laevaga sinnapoole, mõtlen Estoniale...
Ka mina mäletan raadio varahommikust uudist. Mingi kummaline seisund tekkis - see ei saa olla tõsi...
Üks teemaga seostuv väga huvitav leid blogidest:
http://photobiotic.blogspot.com/2009/09/15-aastat-tagasi-neli-juhuslikku-pilti.html
Täna on väga kurb päev. Kõik need katkenud ja elamata jäänud elud. Ja kui paljude inimeste elud lõi segamini lein... :(
Mina tahan väga uskuda amtetlikku verisoooni, sest muidu peaksin tunnistama, et inimesed on kurjad ja õelusel ei ole piire. Lihtsam on mõelda, et õnnetu juhte kokkulangemine. :(
mäletan nii täpselt seda hommikut. kuidas istusin köögis madala toolikese peal ja mõtlesime ning arutasime mehega, kuidas saab see ometi võimalik olla????
nii mõnedki tuttavad läksid...
Post a Comment