Minu intervjuu 1. septembril 2009

Panen endale ka siia selle. Tiia nõusolekul. Lisan veel mõned lingid, kui lubate.

Minu arust on Sul blogimaailmas selline maine, et sa oled inimene, kelle juttu usutakse. Sa võiks väga täpselt kirjeldada, mutterhaaval, kuidas kartul ja koopiamasin omavahel ühendada, ja ma usun, et mõned arvavad- uskumatu, mida tänapäeval välja ei mõelda!

• Sa peadki usutavalt rääkima, sa oled õpetaja. Oled sa õpilastele kunagi midagi luisanud?

Eks õpetajaidki ole igasuguseid, aga sellega peab küll nõustuma, et kui ikka asju seletada ja selgitada ei oska, siis mis õpetaja sa üldse oled. Kuigi õpetaja üks tähtsamaid oskusi on loomulikult oma aine valdamine, peab ta ka hea suhtleja, õiglane, nõudlik, rõõmsameelne ja...noor ning ilus olema.
Luiskamine ei ole valetamine, eks!?
Kui ma olin veel väga noor õpetaja, siis kord või paar ma tõepoolest "luiskasin". Ma ei jõudnud vihikuid õigeks ajaks ära parandada. Lapsed küsisid järgmisel tunnil, ülejärgmisel ja veel nädala pärastki. Siis ma "luiskasin" enesekaitseks, et direktor küsis neid näha ja ütles, et nii koledad vihikud, tuleb uued võtta! See oli mõni noorem klass, vanemaid õpilasi ikka nii kergesti ninapidi ei vea!
Selline naljakas lugu tuli meelde.

• Sa elad nö depressiivses Eesti väikelinnas, õpetajana. Kõik teavad, kes sa oled, ja isegi siis, kui Sa tahaksid võpsikus valju häälega laulda ja kaerajaani vihtuda, sa vist ei saa seda teha. Staatus nõuab olla viks ja viisakas. Tahaksid Sa mõnikord kogu sellele elule keskmist sõrme näidata ja "tugevasti punutud krunni kuklas" valla päästa?

Tänapäeval ei ole depressiivne mitte ainult väikelinn, vaid kogu Eesti. Väikelinnas, üldse maakohas, tunnevad inimesed üksteist nii nime- kui nägupidi. Isegi tere öeldakse. Õpetaja selline koll ka pole, kelle pärast üle tee minnakse või hoovi sisse põigatakse.
Kui nii kaua elada ja töötada ühes kohas, siis võib juhtuda, et oled õpetanud ühe pere mitut põlvkonda. Vahel lähevad eesnimed sassi, ütled pojale näiteks isa nime.
Suvel ma ennast õpetajana ei tunne, olen lihtsalt tavaline inimene. Kui ma kord blogisin sellest, et nagad tõmbavad nosud täis ja hakkavad linna peal laamendama, siis lugejad imestasid, et ma sellest kellelegi ette ei kandnud. Just eile kuulsin, et sama punt oli lõhkunud staadionil kuuri ja jalgpallivärava, mille eest määrati ühiskondlikku tööd. Muidugi ei lähe ma külma näoga mööda, kui minu õpilased parajasti pahateol on.
Kui ma tahan lõõgastuda, siis sõidan mujale, kus mind ei tunta. Mul oleks näiteks piinlik kohalikul jaanipeol purjus koolilastega kokku sattuda. (Et ei tekiks vääriti mõistmist - õpetaja vastutab oma õpilase eest koolis, kooli territooriumil ja väljasõitudel, mida kool korraldab.)
Kuklas krunni pole ja keskmist näppu ka ei näita. Õpetaja palk on küll peenike, aga see-eest pikk.

• Kas Sinu arust tänapäeva laste probleemid on tingitud sellest, et neil pole raske, nad saavad suuremalt jaolt, mida tahavad. Nad ei pea muretsema. Ma ei arva, et sõda ja viletsus oleks kasvatusmeetodid, aga rahu-aja laste sugupõlve vaadates hoiad pead kinni. Neil on raha kallitele riietele, asjadele, neil on raha alkoholile jne. Miks meie noored on seda, mida nad on- mitte kõik!!!!, kuid see "tänavavalustuse pool" - mittemillegagi rahul olevad, teistest hoolimatud jne? Kas viga on vanemates, kes elavad oma laste kaudu välja enda lapsepõlve. Ses mõttes, et nõuka- ajal polnud midagi saada ja kui nüüd on, siis vähemalt minu lapsel peab see olema... Sinu teooria asjast.

See on väga keeruline küsimus ja ma ei teagi "õiget" vastust. Kool on läbilõige ühiskonnast, st seal on kõike. Klassid võivad olla väga erinevad. Oleneb liidritest ja mentaliteedist. Isegi ühes ja samas peres võib mõni laps nö aia taha minna. Isegi õpetajate peres võib pätt üles kasvada. Head ja halba on igal ajal, kuidas muidu seda jumalikku tasakaalu saavutada, mis maailmas valitseb.
Ma olen õpetanud suurepäraseid noori inimesi, kelle pärast pole mingit muret. Nii et ma ei arva, et "noorus on hukas". Noored on üldse väga vahvad, nad teavad, mida tahavad, nad on arukad ja ettevõtlikud. Aga...alkoholism on probleemiks jah. Ma ei arva ka kaugeltki, et siin ainult noored süüdi on. Kui palju andekaid noori mehi on ennast surnuks ja lolliks joonud! Tänapäeval pidutsevad ka tüdrukud poistega võrdselt.
Aeg, mil 7aastasest lapsest saab 19aastane noor, on murranguline ja otsustav, siin on mõjutajateks perekonna ja kooli kõrval ka kogu ilm ja ühiskond. Ahvatlusi on palju, täiskasvanuks saadakse varem, aga võimalusi ja vastutustunnet pole kõigile võrdselt jagatud. Kihistumine on maal eriti terav probleem. Paljud lapsed saavad sooja toitu ainult koolis.
Ah, ma ei tahagi sellest rohkem rääkida.

• Kas su õpilased teavad, et sa blogid? Kas su õpilased ka blogivad?

Ma ei ole küll oma blogi koolis promonud. Lõpuklassis on mõnikord loetud, otsitud võib-olla ideid kirjandi kirjutamiseks!? Vahel on isegi mulle viidatud, eks ikka seepärast, et õpetajale head meelt valmistada ja paremat hinnet saada.
Isegi kolleegid ei tea vist, et ma blogin. Võib-olla mõned ehk vaatavad vahel ukse vahelt sisse... Aga seda ma tean, et minu endiste õpilaste hulgas on blogijaid ja blogilugejaid.
Meil on mõnel klassil oma blogi. On ka mitu fotoblogi.

• Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Ma kirjutan nendele, kes suvatsevad huvi tunda. Kuna mul mingit klikkide lugejat ega muud vidinat pole, siis pole mul ka aimu, kui palju lugejaid käib. Ma arvan, et minu blogi sihtgrupp on põhiliselt keskealised naised ja sekka ka mõni mees (loodan väga!). Ei varjagi, et ootan kommentaare. Mu kirjutised pole eriti intrigeerivad ega inspireerivad, sestap ei teki ka diskussioone ja dialooge.
Blogimine mulle meeldib, kuigi vahel on tunne, et kõigest on juba kirjutatud, et aitab küll.
Blogimine on toonud mu ellu juurde värve ja ilusaid inimesi.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond, keda jälgid?

Nagu igal korralikul blogipidajal on ka minul oma lemmikblogid ja Mõttekodu, kuhu jooksevad kokku mind huvitavad blogid. Olen kõikesööja (omnivoor!), kindlat teemat taga ei aja. Ainsaks kriteeriumiks on ilus eesti keele kasutus (ropendamist ja labasust ei salli mitte) ja huvitavad mõtted.
Ja minu lemmikblogijad on vaimukad, hea huumorisoonega ja mitte liiga surmtõsised.

• Paluks ka ühesõnavastused valikküsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmiksõna? armas
2. Sõna, mis sulle ei meeldi? lahe (iga asja kohta)
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? vastik (3x)
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? koka abi (et kõht alati täis oleks!)
5. Millises ametis sa ei tahaks olla? avalike tualettide koristaja
6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Tere tulemast! Ma ootasin Sind!( ja et see Jumal oleks üks tore turvaline mees!)


Tänan aega leidmast neile küsimustele vastamiseks.
Ilusat kooliaastat ja õpihimulisi noori!