Fotojaht: Terav ja torkav

Perekond Teravad koos vanaema Kääridega (lavastatud)

Nagu siil taimeriigis - tubli väike kaktus

Aaloe, mis ainult 3 aastat vana, kasvatab hoolega järglasi ja viskab pikkust.

***
Mul on kodus kaks potilille, millel on teravad okkad. Tolmu on nende pealt keeruline pühkida:D
Mul on nagu igas kodus ka teravaid nuge ja kääre, need pole eriti fotogeenilised. (ja mõni nuga võiks isegi teravam olla, kui oleks teritajat!!!!)
Kassil on väga teravad küüned, millega on kraapinud karvaseks ühe tumba, aga neid ta käsu peale ei demonstreeri.
Teravad elamused ja torkavad sõnad on nähtamatud, ainult tunnetatavad, ja vahel väga ... valusad.


Vaata teisi ka!

Potsatas

Eile oli selle aasta esimene sula.
Aknast vaatan, et lumehanged on tugevasti alanenud. Ju see lumi ikka nii kohev kui mannavaht oli.
Õhtul arvasin, et elan seismiliselt aktiivses piirkonnas. Maja võnkus ja aknaklaasid klirisesid. Oleks tahtnud kohe näha, mis toimub, aga ei julgenud õue minna. Et äkki kukub pähe!
Niiskusest raske lumi libises katuselt alla pots ja pots. Ei, see oli ikka pauhh! ja pauhh!
Vana paks kasski tõstis imestunult pead ja kikitas kõrvu.
Kui ma poleks teadnud, et see on lumi, oleks mõelnud, et need on keskmise tugevusega maa-alused tõuked.
Nüüd näen aknast, et kõnniteed pole enam ollagi.

Tuli kohe meelde Juhan Liivi luuletus.

Paju otsast potsatas
lobjakoda,
lepa otsast lotsatas
sula lunda.

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!
(1900)

Kuidas olla positiivne?

Positiivsus, vähemalt selle alge, on inimeses olemas, või siis lihtsalt ei ole seda.
See on seesama tüütuseni kulunud näide, et mõne jaoks on klaas pooltühi, teise jaoks pooltäis.
Ma saan aru - kõik päevad ei ole pidupäevad, aga eile oli.

Milleks otsida ja esile manada ainult negatiivset?
- et Presidendi kõne oli mittemidagiütlev(ei saa võrreldagi Lennart Meri kõnedega!? milleks võrrelda!)
- et pidulikul kontserdil puudus kõigile arusaadav sõnum (mis lõvid seal uimerdasid?)
- et peokülaliste seas ei olnud neid ja neid tublisid inimesi, ei olnud tipp-poliitikuid
- et "katku ajal" ei sobi pidutseda/tantsida/ klaase kokku lüüa
- et Kadriorust ja Toompealt ei nähta kaugemale kui ... omaenda nina alla
- et rahva hädad jätavad valitsuse ja riigikogu ükskõikseks
jne jne jne

Mina käisin eile aastapäeva tähistamisel oma kodulinnas. Rahvast oli rohkem kui vahepealsetel aastatel. Vallavanem pidas ilusa kõne, 11. kl poiss rääkis koolipere poolt, abituriendid lugesid ette Vabadussõjas hukkunute nimed, puhkpill mängis, kodukaitsjad-tütred olid auvalves, pandi pärjakesed Lembitu jalamile. Ilm oli mõnus, üritus piisavalt lühike, et mitte ära väsitada.
Suppi või teed kringliga seekord ei pakutud, aga rahvas oli selletagi heatujuline. Kõik teretasid kõiki, nagu maal kombeks. Tuttavad ju.

Pärast istusime sõbranna juures paar tundi. Jõime sünnipäevaveini ja sõime kooki.
Õhtuks sättisin end teleka ette. Kui ma ei oleks tahtnud vaadata, mida sel aastal President räägib ja mida originaalset kontserdil esitatakse või kes minu tuttavatest on külaliste hulgas või kes sel aastal intervjuusid võtavad ja kellelt, siis ma oleks läinud mõnele muule kanalile.
Mul oli küll hea meel, et kutsutute hulgas oli nii palju noori inimesi ja maarahvast.
Kõik nagunii ei mahuks. Nii palju on ju tublisid.

Muid teemasid ma täna ei tõstata.

Mitte et ma oleks ise totakalt optimistlik või poolpime, kes ei näe rahva häda ja viletsust, aga hädaldamine ei aita kedagi august välja.
Ikka tuleb meelde see vana lugu konnast, kes kukkus hapukooretünni. Uppumise asemel hakkas tegema konnaliigutusi, kuni koorest sai või. Siis hüppas hopsti välja.

(Et keegi ei arvaks, nagu mul polegi muresid, siis ütlen lohutuseks - on küll, isegi mitu)

Lõputu talv

Õnne, Eesti!

Pärast rahutut ja halvasti magatud ööd tõusin üles juba enne päikesetõusu. Kohv joodud, köök koristatud, vaatan televiisorist päevakajalisi saateid - lipu heiskamist Pika Hermanni torni, laulu- ja tantsupeo meenutusi, pärgade panemist Vabadussõja ausambale, jumalateenistust.
Järgneb kaitsejõudude paraad. Seejärel film "Nimed marmortahvlil" ja nii edasi, kuni õhtuni välja.

Kell 12 koguneb meie väikelinna rahvas Lembitu monumendi juurde, mis oli veel eelmisel nädalal kaelani lumme uppunud. Võib-olla ei lähekski, aga natuke nagu peab ka ja pärast kutsus kolleeg enda juurde kohvile ja koogile.
Aknast näen, et meie majal ei olegi veel lippu välja pandud. Sellised asjad mind häirivad. Ma ei tea, kas tõesti ainult mind.
Kõigest hoolimata, kõigele vaatamata ei ole mul ükskõik, kuidas meie riigil läheb. Ma ei tea, kuidas me saame, aga kuidagi peab ju saama. Alati on ju kuidagi saadud. Läbi häda ja vaeva, vaesuse ja viletsuse. No ei hakka siin halama. Niigi raske - palju lund ja vähe.... raha/tööd!

Ma tean, et ükski rahvas ei ole üdini halb, isegi kõik poliitikud pole ainult omakasu peal väljas.
Eestlase rahvuslik iseloom ei koosne ainult halbadest joontest, vaid siin on ka palju head ja väärtuslikku.

Eesti ei ole väike tige natsiriik Läänemere kaldal, vaid ta on armas kodu paljudele tõsimeelsetele eestlastele, kes on siin sündinud, elanud ja tahavad siin ka surra.
Palju õnne, Eesti!

pilt siit

Päevakajalist (laupäeval, 20. veebruaril)

Eile õhtul ootasin Kristina suusavahetusega sõitu voodis teki all (pagana hilja peale jäi). Viimane, mis kuulsin, oli Lembitu Kuuse ahastavad sõnad: "Kristina tuli rajalt ära, katkestas. Oi, kui kahju! Missugune pettumus!"
Rohkem ma midagi ei tea. Unenägudes jampsisin luupainajatega. Aeg-ajalt virgusin poolunne, miski häiris. Kass, pooletonnine, magas jalgade peal, vahetas pahaselt poosi, aga ikka poolenisti minu peal.
Lemmikkoduloom! Elus hing ikkagi!
- "Emast me ei võta! Kes need isased ukse tagant ära ajab!"
- "Oi, kui kahju! Oi, kui kahju!" ütles jälle keegi.
Siis tulin ärkvele, püüdsin kellaaega tabada. Telekas üürgas. Väsimatu Anu Säärits, jää palun vait!
Vajutasin pulti. Ei, mitte kanalit ei tahtnud vahetada.
Lõpuks vaikus.
Uuesti ärkasin peavaluga.

Midagi tahaks... hingele ja ihule, vaimule ja kehale.
Kuradima kahju on, et sel aastal spasse ei saanud.
Kevad on ikka veel nii kaugel. Talv ei mõtlegi taganeda.

Vastlapäeval, 16. veebruaril

Ilusat elu tiigriaastal

Ühisosast

Voldemar-August kirjutas ühisosast, mis inimesi/blogijaid omavahel seob. See peab olema, et huvi teise vastu tekiks ja/või püsiks. Kui ringid kattuvad täielikult, on see siis õnn või mitte?

Tont seda teab. Oleks vist õõvastav, et enne, kui suu lahti teed või mõtte lõpuni mõtled, teab juba teine, mida sa tunned. Turvaline on sõnade taha peituda, öelda seda, mida tegelikult ei mõtle.
Pika elu koos elanud paarid, kus üks alustab lauset ja teine lõpetab selle, on pigem harv erand.

Matemaatika on täppisteadus, inimsuhted kuuluvad rohkem ulme valdkonda. Suhted on kui ämblikuvõrk, näiliselt habras, kuid salakaval - enne, kui arugi saad, oled kinni püütud. Rapsid ja rapsid, aga aina rohkem mässid end sisse. Rapsida üldse ei tohiks, pigem tuleks rahuneda, kainelt olukorda hinnata, kuidas vabaks saada.
Keemia inimsuhetes on täiesti hoomamatu valdkond. Kui kaks ainet panna omavahel reageerima, on enamvähem teada, mis tekib - sade, aur, plahvatus ... või ei toimu midagi.
Inimestega on kõik ettearvamatu. Läbi eetri, kilomeetrite taha või samas ruumis võid tunda reaktsiooni, mis oma intensiivsuses ehmatab ja sa ei oska aimata, kas toimub plahvatus või tekib uus aine. Keemiatunnist mäletan, et reaktsioonivõrrandi puhul on vaja see tasakaalustada, et võrdusmärk kehtiks. Kuidas seda inimeste vahel teha?
Kuidas ronida üle barjääri, kui see on nii kõrge ja ronida ei julge või ei saa? Kuidas ületada komplekse, kui puudub selleks julgus ja oskus?

Sõbrapäeva eelõhtul mõtlen, et blogivõrk või facebook või ükskõik milline suhtluskeskkond (üldse virtuaalelu) sarnaneb pigem ämblikuvõrguga kui keemia-, füüsika- või matemaatikavalemitega.

Ma olen peaaegu kolm aastat bloginud. Paljud need, kellega suhtlesin algusaasta(te)l, on lõpetanud. Kus nad on, millega tegelevad, mida mõtlevad, ei saa enam kunagi teada.
Oleks ehk aeg moodsalt väljendudes "edasi liikuda" või ... tagasi tõmbuda?

Ahjaa! Ilusat sõbrapäeva kõigile!

Laul (muusika) teeb rinna rõemsaks

Ma proovin /püüan teha seda muusikameemi, mille tublimad on juba ära teinud ja mille teatepulga sain Heli käest.

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii, nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea, kui lingid juutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.

2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades, kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga külla minnes.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?
Küsimus 3: Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk.

Esiteks- ütlen kohe ära, et valin ainult eestikeelset muusikat.
Teiseks- arvan, et ma ei päde eriti musas, mul on selline "lihtsa inimese" maitse.

1. Iseenda pulmad? Ma saan aru küll - igas eas võib abielluda. Lugesin kusagilt, et möödunud aastal oli Eesti kõige vanem peigmees üle 80 ja pruut üle 90. Ainult seda ma ei mäleta, kas nad läksid omavahel paari.
Pulmas peab ikka lõbus olema, eks ma siis kutsun sinna ühe vana Eesti pundi, näiteks "Kukerpillid". Kõik see mees nüüd tantsima!

2. Omaenda matused? Neid õnneks ise ei näe. Mine tea, kui kurb hakkaks krematooriumi eestoas.
Ma olen tähele pannud, et vanainimese matustel ei nuteta ega halata palju. Võib-olla isegi sosistatakse omavahel- "nojah, tal ikka oli neid eluaastaid omajagu juba, sai nüüd parema elu peale, oehhh ... jahhh..."
Ja siis kõlab see laul. Kõik tõusevad kõrgemale, lausa kikivarvule.

3. Nüüd pean otsima 3 blogijat, kes sedasama meemi teeks.
Igaühele peab leidma sobiva muusikapala. See on kõige raskem osa. Aga ma saan hakkama:D
Esimeses pole üldse kahtlust - Lendav Konn. Ja sulle see lugu. Tagamõttega, alltekstiga.
Teine koht läheb jagamisele - Osaline ja Tegelinski - soojadele ja ilusatele inimestele, teile see armas laul või tantsuvariant koos õpetusega.
Kolmas võta vastu Sina, Iltaka - ülikooliaastate mälestuseks see ilus poiss.

Väljas on veebruar täna

Mitte ükski teine laul ei sobiks nii hästi alustama veebruarikuud. Oli mul juba eelmisel aastal see juutjuubist välja otsitud ja siia lingitatud.
Urmas Alenderi ja Valdo Randpere esituses. Aga oh häda, seda enam polegi saadaval, v. a see laivis esitus Saaremaal 1982. Võtan siis teise. Sõnad Viivi Luik, laulavad...ise näete, kes.