Lugesin läbi Postimehe Arteris ilmunud artikli paastu kohta ja otsustasin teha ühe ööpäevase paastu. Paastupäeva hommikul sõin/jõin nagu tavaliselt - kohv meega ja 2 viilu röstsaia.
Ostsin poest sidruni ja keetsin kannutäie vett, mida päev otsa jõin.
Paastumise 10. tunnil hakkas pea valutama ja ma pidin juba murduma. Ei anna alla!
Võtsin lusikatäie mett ja läksin voodisse. Und kohe ei tulnud ja see, mida öösel nägin, ei kannata ümberjutustamist.
Paast lõpeb täna õhtul, sest siis saab 36 tundi täis. Kõige raskem oli hommikul loobuda mustast kohvist.
Loen lehest, et mõttekas on vältida paastu ajal liigset närvipinget ja ülirasket kehalist tööd. Samas tulevad kasuks sellised tegevused, mis panevad higi voolama.
Ma ei tea, millised need tegevused on, järelikult jääb higivoolamine seekord ära.
Olen oma elus enne ka selliseid üksikuid paastupäevi teinud, aga üldiselt ei meeldi mulle ennast kiusata.
Kas sul, armas lugeja, on kogemusi paastumise vallas?
Lisatud kell 20
Lõpetasin paastumise pärastlõunal kell 6. Oleksin tahtnud kõhu täis süüa, aga "kirjandusest" lugesin, et tuleb tasapisi üle minna tavapärasele toitumisele. Ei tohi loomseid valke ja rasvu! Teisel päeval juba natuke võib (kodujuust, jogurt jms)
ALLES kolmandal päeval võib süüa nagu tavaliselt. (mis on tavaliselt?)
Pärast pikka kaalumist otsisin välja kaerahelbed ja keetsin veega purtu, soola panin naa-tuke. Homme lähen tööle ja söön koolitoitu. Esmaspäeviti on tavaliselt mõni supp (kapsas või hernes).
Edaspidi hakkan paastuma reede õhtul ja lõpetan pühapäeva hommikul.
Pean tõdema: praegu ma küll veel ei tunne, et oleksin justkui uus. Pea natuke valutab.
pilt siit
4 comments:
Minul on küll kogemust, nii ühepäevaste kui ka nädalapikkuse paastuga. See on kasulik, aga mitte alati ei saa ma sellega hakkama. Selleks peab mingi organismi sisemine valmisolek olema.
Peavalu pidi tähendama seda, et organismis olevad mürgid hakkavad välja tulema. Inimestel, kes regulaarslt paastuvad, seda eriti ei esine. Soovitatakse teha aeg-ajalt ühepäevaseid paaste, et mürki nii palju ei koguneks. Pikema paastu puhul kolm esimest päeva on kõige hullemad, edasi aga läheb olemine kergeks ja siis imestad, et miks inimesed üldse söövad. Ilma saab ka väga hästi.
Mina olen ka teinud 24tunniseid paaste. Alati mitte küll õnnestunult :)
Ausalt öeldes pole ma kunagi mingit vahet tundnud. Noh, et oleks peale paastu parem olla. Aga hetkel pean mina ka paastu: loobusin paastuajaks alkoholist :)
Mitte et ma alkoholiga liialdanud oleksin, aga veini sai vast kord nädalas limpsitud ja vahel kui raskem päev oli, sai õhtul ka pitsike konjakit võetud.Nüüd siis edukalt juba kolmas nädal ilma alkoholita ja pole tundnud kordagi isu tema järele ka. :)
Kunagi noorena sai paastu peetud küll jonni, küll huvi ja mõnikord ka tervise pärast. Oli küll hea, kui murdepunktist üle sain, tuli mõnus klaar tunne. Kirjeldus sarnaneks suitsumeeste jutule, kes räägivad kuidas maailma tekivad pärast mahajätmist taas lõhnad ja maitsed. Paastuja maailma (ei tea, kuidas teistel kuid minul oli küll nii) tulevad mühinal sisse selged värvid ja eriline mõtteselgus.
Nüüd ma enam paastuda ei saa, kurb, kurb..
Tore ettevõtmine sul!
olen teinud seda ööpäevast paastu kodust eemal olles ja veidi ka olude sunnil. Kuna joon igapäevaselt palju taimeteesid, (kaks liitrit vähemalt) siis peavalu pole tundnud.
Ühel kevadel läbisin ka Detoxi kuuri, aga mingeid märgatavaid tulemusi ei saavutanud (kas jäid mürgid sisse :( või polegi neid :)
Post a Comment