Vanad kirjad

Ammu-ammu, kui arvutist ei osanud ulmekirjanikudki und näha, kirjutati paberkirju. Tühja-tähja pärast ei hakatud vaeva nägema, sestap olid kirjad ikka informatiivsed. Mul on alles kirju erinevatest eluperioodidest kingakarpide viisi. Need on muidugi vastused, oma kirju ma ilmselt kunagi enam ei näe, kui ma just nii kuulsaks ei osutu, et keegi neid menetlema hakkaks!!!

Aga mul on posu ka enda kirjutatud kirju, muidugi koos vastustega, mis olen saatnud koju emale-isale. Mul on hea meel, et need alles on. Lugesin neid kirju uuesti nüüd, kui sain vanaemaks.

Vedelesin üle poole oma rasedusest haiglas, mis tagantjärele tundub kui kinnipidamisasutus (et mitte öelda vangla). Ainus side välismaailmaga oligi kiri.

Ema kirjad - muretsevad, lohutavad, südamlikud, detailideni üksikasjalikud. Ja minu vastused - ema säästvad, optimistlikud, lootust täis.
Siis veel kirjad, kui oma pooleaastase tütrega naasin Mm-le tööle. Juttu olmest, lapse arengust, elu pisiasjadest. Nagu ikka.

Minu ema nägi oma 10st lapselapsest ainult 5. (Minu tütar oligi 5.!) Tütar oli natuke üle aasta, kui oma vanaemast ilma jäi.
Nüüd on need 10 lapselast suured ja neil on omakorda kokku 10 last. Mingi jumaliku seaduspärasuse järgi on minu tütar jälle 5., kes lapsevanemaks sai. Temast nooremad pole järjekorras ette trüginud. Kas pole huvitav tähelepanek?

Edasi tulevad kirjad, mis tütreke on saatnud Karepa pioneerilaagrist või Toilast, kus ta oli ühel suvel, kui mina pidin pikkadel kursustel ennast täiendama. Laagris olid elajalikud vereimejad sääsed, Toilas kassipojad, kellest vähemalt pooled oli endale kaubelnud!!!

Viisin nüüd need kirjad noorele emale lugeda.

"Sa oled nagu vanaema - samasugune muretseja ja pabistaja. Teis on nii palju sarnast!" kirjutas tütar. (Hmmm, ma olengi ju vanaema!!!)

Meil on nii palju rääkida ja arutada, et käiku lähevad kõik tänapäevased suhtlusvahendid - e-kirjad, MSN ja mobla.
Kuidas aga seda kommunikatsiooni säilitada järeltulevate põlvede jaoks?